julge.Magdaleenal on küsimused,kuidas olla libahunt.Leemet proovib talle ussisünu õpetada aga sellest ei tule midagi välja-keel pole piisavalt painduv. Tüdruk usub haldjaid,Leemetl on kõrini. Nii lähevad nad mungakloosti poole,sisse ei tohi minna.Mungad hakakvad laulma,nagu oigaks.Leemetil tekib rammetus kui ta Magdaleenat vaatab,silitab jalga,pilt läheb uduseks. Nurga tagant kostuvad külapoiste hääled.Ka Pärtel on teiste seas.Kõik on jässakad kujud-põllutöö ja vilets söök. Annavad kätt,Leemet ei saa aru milleks,olevat sakste komme.Saaks aru kui annaks kätt tüdrukule.
Siis ei või ma endale lubada sõpradega rääkimist ja nende nägemuste uurimist, ehk küll ma neid hindan, sest ma kardan kaotada enda nägemuse. Muidugi teeks sellest kõrgest pürgimusest, sellest spirituaalsest astronoomiast või taevatähtede püüdmisest loobumine ja alla teie sooja sümpaatia juurde laskumine mulle mõningast argist rõõmu; ent ma tean hästi, et siis jääksin ma igaveseks leinama oma vägevate jumalate haihtumist. Tõsi, järgmisel nädalal haarab mind rammetus ja ma võiksin vabalt tegelda väliste objektidega; siis kahetsen ma taga teie vaimu kaotsiläinud literatuuri ja soovin, et oleksite jälle minu kõrval. Aga kui te tulete, siis võib juhtuda, et te täidate mu vaimu lihtsalt uute visioonidega mitte teie endiga, vaid teie helkidega14 ja ma pole sugugi rohkem kui praegu võimeline teiega vestlema. Selle uduna hajuva suhtluse eest olen ma niisiis tänu võlgu oma sõpradele. Ma saan neilt mitte 13
Vaevalt olin ma eine lõpetanud, kui tundsin ennast vajuvat kummalisse uima. Kuigi ma ei osanud kedagi kahtlustada, haaras mind ebamäärane hirm ja ma püüdsin võidelda une vastu. Tõusin püsti, tahtsin joosta akna juurde ja hüüda appi, aga mu jalad keeldusid sõna kuulmast. Mulle tundus, nagu vajuks lagi mulle peale ja lömastaks mind oma raskusega. Sirutasin välja käed, püüdsin rääkida, kuid mu suust tuli vaid ebaselgeid häälitsusi. Mind valdas vastupandamatu rammetus. Tundes, et ma kukun, toetusin tugitoolile, see tugi osutus aga peagi väheseks mu nõrkadele kätele ja ma kukkusin algul ühele, siis mõlemale põlvele. Tahtsin palvetada, aga mu keel oli kange. Kahtlemata jumal ei näinud ega kuulnud mind, ja haaratuna surmataolisest unest, libisesin ma põrandale. Ma ei mäleta midagi, mis juhtus selle une ajal ega tea, kui kaua see kestis. Ainus, mis mulle meenub, on see, et ärkasin üles väga luksuslikult sisustatud ümmarguses toas, kuhu
annaabi.ee 
