Oma müstilisi nägemusi taevalikust õnnest on Theresa kirjeldanud järgmiselt: "Siis nägin ma enda kõrval seisvat inglit lihakssaanud kujul. Ingli käes nägin ma kuldset noolt põleva otsaga; mulle paistis, et ta selle mitu korda mu südamesse torkas, ja ma tundsin, kuidas see mu sisemusest läbi tungis. Ma kannatasin nii, et oigasin, ja valu oli nii ütlemata valus, et ma soovisin, et mu suured piinad iial ei lõpeks." Bernini kujutab nunna rammestavat ekstaasi, "magusat valu." Büstid · ,,Scipione Borgese büst"- Skulptor loob usutava karakteri: kardinali lihavas näos on tunda mõnu elurõõmudest, aga on ka kõrkust ning iseteadvust. Tähelepanu äratab Borghese läikiv näonahk, üks pooleldi suletud nööp. · ,,Constanza Bonarelli büst"- Bernini on suutnud tabada noore naise ilmes kummalise tundevirvenduse. See on segu imestusest, umbusust, ehmatusest. · ,,Thomas Bakeri büst"
Theresale. Oma müstilisi nägemusi taevalikust õnnest on Theresa kirjeldanud järgmiselt: "Siis nägin ma enda kõrval seisvat inglit lihakssaanud kujul. Ingli käes nägin ma kuldset noolt põleva otsaga; mulle paistis, et ta selle mitu korda mu südamesse torkas, ja ma tundsin, kuidas see mu sisemusest läbi tungis. Ma kannatasin nii, et oigasin, ja valu oli nii ütlemata valus, et ma soovisin, et mu suured piinad iial ei lõpeks." Bernini kujutab nunna rammestavat ekstaasi, "magusat valu." Büstid · ,,Scipione Borgese büst"- Skulptor loob usutava karakteri: kardinali lihavas näos on tunda mõnu elurõõmudest, aga on ka kõrkust ning iseteadvust. Tähelepanu äratab Borghese läikiv näonahk, üks pooleldi suletud nööp. · ,,Constanza Bonarelli büst"- Bernini on suutnud tabada noore naise ilmes kummalise tundevirvenduse. See on segu imestusest, umbusust, ehmatusest.
kõuemürinaga must pilv, mida läbistasid aeg-ajalt vinkavonkalised piksesähvatused. Päike pidi olema alles ülal kõrgel, aga ilm läks äkki pimedaks, nagu saabuks öö. Kogu linnale langes põnev vaikus. Pääsukesedki häälitsesid oma poegi toites nagu poole nokaga. Kõik ootasid nagu millegi ähvardava lähenemist. Tuul suri sootuks. Õhk oli kuum ja lämmatav, nagu hõõgaksid vanad laudseinadki rammestavat uima. Indrek ja Tiina istusid kuuri värava kõrval nõnda, et võiks vaadelda lähenevaid piksevälgatusi ja siis tähele panna, kus ja millal algab kõuemürin. Aga kuna see ikka suurema hooga lähenes, tikkus tütarlaps Indrekule aina ligemale. ,,Ma kardan," sosistas ta. ,,Molli kardab ka, aga Arno ei karda. Kui müristab, poeme ikka tema juure. Aga kui Arnot ei ole, siis olgu ema, muidu ei või. Ema ütleb küll, et tema ei karda, aga mina ei usu seda
annaabi.ee 
