Osteoporoos luu hõrenemine, muutused tiheduses ja talitluses Mediaatorid vahendavad erutuse ülekannet ühelt närvilt teisele Sünnaps kahe närviraku ühendus. koht, kus mediator tekib ja om amõju avaldabm kus toimub erutuse ülekanne Organism ühtne, terviklik, isereguleeriv süsteem Organismi põhiomadused e elu iseloomustavad tingimused: 1. Erutuvus võime vastata ärritusele erutuse tekkega, 2. Ainevahetus uute ainete süntees ja dissimilatsioon lagundamine 3. Paljunemine 4. Liikumine 5. Sisekeskkonna püsivuse e homöostaasi säilitamine pH vesinikioonide kontsentratsioon, aluseliste ja happeliste ioonide suhe, vere pH 7,37 7,43 osmootne rõhk - Vereplasmas lahustunud ainete kontsentratsiooni näitaja. Kui osm rõhk langeb viiakse vedelik kehast välja suureneb uriini väljut neerude kaudu. Kui tõuseb tekib janu, tuleb juua madal pH'ga vedelike. Veresuhkri tase norm 3,33-6,1 mmol/l Luude kasvu mõjutavad: ...
ja teised moodustised, mis sünteesivad raku tegevuseks vajalikke aineid ning varustavad teda energiaga. Rakukehast lähtub arvukalt jätkeid. Tüüpilisel närvirakul on kaht tüüpi jätkeid: dendriidid ja akson. Dendriidid on rohkearvulised, puuokste taolised hargnevad lühikesed jätked, mis raku ümbruses moodustavad põõsastiku. Närvirakule keskkonnast või teistelt rakkudelt saabuvate ärrituste põhiliseks vastuvõtuaparaadiks ongi dendriidid, mis juhivad need edasi rakukehale (Saarma 1984 : 8). Reeglina on närvirakul ainult üks akson. Aksonit mööda kulgeb närvierutuse impulss rakukehast edasi teistele rakkudele. Enamik aksonist on kaetud isoleeriva müeliinkestaga (Kivistik 1997 : 22). Kaks peamist närvisüsteemi allsüsteemi on somaatiline ja vegetatiivne närvisüsteem. Somaatiline närvisüsteem juhib organite välist, kehalist tegevust, jagunedes tsentraalseks ja perifeerseks
kesknärvisüsteemist lihastesse (või näärmetesse) ja interneuronid (ainult kesknärvisüsteemis, kahe neuroni ühendamiseks) Neuroni ehitus. NB! palun iseseisvalt õpiku abiga lisada närviraku funktsionaalsed osad. Jah, need, millele jooned osutavad Iga neuron koosneb rakukehast (mille keskel tuum) ning jätketest: dendriitidest ja aksonist. Dendriidid kannavad eelnevast rakust lähtuva impulsi üle rakukehale; närviimpulss liigub mööda aksonit, mis enamasti on ümbritsetud müeliinkestaga, et impulss ei kanduks edasi hajusalt ning ka impulsi suurema kiiruse (kuni 100 m/s) tagamiseks. Neuronitevahelist ühenduskohta, kus närviimpulss kandub ühelt neuronilt teisele (või ka neuronilt lõppelundile), nimetatakse sünapsiks. Erutus levib sünapsis tekkivate keemiliste ainete: virgatsainete (ehk mediaatorite ehk neurotransmitterite) vahendusel, mille mõju võib olla kas erutav või pidurdav
Asub müleiinkatte all. Aksoni tsütoplasma on aksoplasma. Müeliinkihis esinevad süvikud – Ranvieri soonised – ehk müeliinkate pole pidev.Müeliin kiirendab elektriimpulsi edasikannet. Dendriidid – neuronite hargnevad jätked, mida võib olla 1 või mitu. Lühikesed ja harulised, algavad laia tüvena rakukehast ja põõsakujuliselt hargnevad. Dendriidide tsütoloogiline struktuur on sarnane akukeha omaga. Ülesandeks on võtta info vastu teistelt neuronitelt ja see rakukehale edastada. Neuroneid jagatakse jätkete arvu alusel – bipolaarsed – 1 akson, 1 dendriit. Unipolaarne – 1 akson. Pseudounipolaarne – akson ja dendriit algavad ühise tüvena, hargnevad erinevateks harudeks. Multipolaarne – 1 akson, mitu dendriiti. 26. Neurogliia Väiksemad kui närvirakud. Täidavad mitmeid ülesandeid, kuid ei genereeri ega kanna erutust edasi. Neurogiia jaguneb mikrogliiaks ja makrogliiaks.
annaabi.ee 
