Kuulete kuidas nüüd märatseb maru ja murrab, mühisedes metsadest läbi ja vilistes ladvus, kohutab tigedalt lindusid pesas, karustab kadaka käharaid, kolletanud põõsaid, kriimustab karjamaa konarlist, künkalist pinda, kitkub ja katkub veel viimaseid külmetanud lilli, hullab ja mõllab ja tantsib ja ulub kui hunt üle nurme. • Tõuseb kui salajast nuttu hiiest ja salust, kaevates kohavad kuused ja kased ja männid: võitluses tormiga langeb siin raksudes mõni. Aga ta ratsutab uhkelt neist langenuist üle, naerab õelalt ja kannuseid ülbelt, kolistab kändusid mööda ja vilistab ladvus: rautsete kätega kuningas – sügisemaru. Friedebert Tuglas Loodusluule • 1905 novell ’’Hingemaa’’ • 1908 poeem ’’Meri’’ • Reaalsuse ja fantaasia põimumine • Korduvad värvid • Loodusdetailid ja esemed Villem Grünthal-Ridala Loodusluule • Pooltoonide kujutus, kus puuduvad
Komtuur tegi väga kurja näo ja karjus hullemini kui enne, et sa , Villu tuled mind ähvardama, kas sa siis ei mäleta kes sa oled, sa oled ori, ma võtan sult vara käest ja lasen su surnuks peksta kui tahan. Täna jumalat, et seekord nii kerge nuhtlusega pääsed. Nende sõnadega lahkus komtuur, andis sulastele ärakaranud vangid üles otsida ja läks ise lossi tagasi. Villu aga viskas haamri niisuguse jõuga maha, et vars raksudes otsast tuli. Ta jooksis metsa, langes kummuli lume sisse ja nuttis. Järgmistel päevadel ei võtnud Villu tööd kättegi, vaid hulkus mööda külasid ringi ja sosistas peremeestega. Ühel õhtul koju tulles leidis ta oma majast Maie, ta ütles , et Priidu on vangis, Üleeile õhtul tuli ta ratsahobuse seljas koju, rääkis , et oli hobuse ühe sõbra käest laenanud, nii ta siis söötis ja silitas teda. Õde oli siis venna käest küsinud, et mis jutt see on , Priidu rääkis
. . kui tahan. Hola ennast edaspidi häematuks minemast ja täa oma loojat, et seekord nii kerge nuhtlusega pä ased.» Nende sõadega läs komtuur ruttu väja, võbolla selle sooviga, ejL sepp enam midagi oma kah-juks üelda ei saaks. Ta andis sulastele kõa käu äakaranud vangid ües otsida, lubas kätesaajale head vaevapalka anda ja sõtis ise rü utlite ja sõameestega lossi tagasi. Sepp katsus uuesti tö ole hakata, viskas aga varsti haamri niisuguse jõga maha, et vars raksudes käkes ja raske haamer hüates nurka lendas. Villu jooksis metsa, tuikus kaua puude vahel, langes viimaks kummuli lume sisse, pigistas käd vastu silmi ja nuuksus kui nuheldud laps. 6 Teisel ega kolmandal päeval ei võtnud sepp tööd kättegi, vaid hulkus külasid kaudu ümber ja sosistas salamahti peremeestega. Kolmanda päeva õhtul leidis ta koju tulles Maie eest, kes teda juba hulk aega oli oodanud. «Kus Priidu on?» oli sepa esimene küsimus pärast südamlikku teretamist.
annaabi.ee 
