Enne minekut tuli aga naabri perenaine Viiu koos Riiaga ja ta palus, et need Riia kaasa võttaks oma isa matuse rongkäigule. See oli lõbusamat sorti, joodi pursakat, lauldi, teretati pealtvaatajaid. Kuid kui mehed koearte tihedas ümbruskonnas laulma hakkasid lasi see valla terve koerte koori mis pani Riia kassi puuotsa põgenema. Riia teavitas mustusevedajat kes siis hõiskas vankrile tagurdata, nii et kirstu peale saaks ronida ja kass alla tuua. Kudi tagurdates üks ratas raksatades purunes ja seltskonna upperkuuti viskas. Meestel oli kogu situatsioon humoorikas. Vaid mustusevedaja maandus peaga vastu kivi ja lamas liikumatul murul, seltkond tõmbas ta kõrvale ja tegeles kõigepealt kassiga keda ei leitudgi ning ka koeard olid vakka jäänd ning müstiliselt kadunud. Kui mustusevedaja viinaga üles äratati hakkas see väitma, et Jürka tõstis kirstu ja võttis kass. Veel müstilisme oli, et
Kord jäi vanker seisma ja Villu kuulis tumedat praginat, nagu oleks mõnda rasket asja ahela- 188 tega üles tõmmatud. Vanker hakkas uuesti liikuma ja jäi varsti jälle seisma. Sepa vahva süda hakkas kangesti tuksuma. Ta sai aru, et vanker Puidu mõisa õue oli jõudnud. Võitluse, võib- olla ka surma tund oli käes! Villu kuulis sammude kõminat ja inimeste hääli, millede hulgas üks käsu andis, et puusärk suurde saali pidi kantama. Puusärk hakkas kerkima, vajus aga kohe jälle raksatades tagasi. «Tohoo pime, kui raske!» imestas keegi. «Ega ta ometi tinast ole?» «Selge tammepuu,» seletas teine hääl, «aga nad on talle hullupööra hõbedat peale ladunud, see'p ta nii raskeks teeb.» «Vaata, kuhu nael kallist hõbedat loobivad!» urises kolmas. «Võtame kaane pealt ara. siis on kergem kända,» andis neljas hääl nõu. Mitmed käed hakkasid puusärgi kääne kallal krabistama. Sepa süda tuksus kuuldavalt. Juba hakkasid naelad järele andma
valgustas hetkeks ebamääraselt lehestikku ja kustus siis. Järgnesid teised, veidi heledamad sähvatused. Siis jälle üks. Siis läbis puuoksi nõrk oie, poisid tundsid oma palgeil kerget tuuleõhku ja võpatasid, kujutelles, et öövaim oli mööda läinud. Jälle vaikus. Äkki muutis ebamaine välgatus öö päevaks, näidates üksikult ning selgesti iga väikest.rohuliblet, mis kasvas nende jalgade ees. Ta valgustas ka kolme valget ehmunud nägu. Tugev kõuekärgatus veeres raksatades üle taevalaotuse ja kadus sünge mürinaga kauguses. Vilu tuulepuhang pani sahisema kõik lehed ja puistas tuha helvestena tuleaseme ümber laiali. Uus ere välgatus valgustas metsa ja sellele järgnes otsekohe kärgatus, mis näis purustavat puude ladvad otse poiste peade kohal. Nad surusid end sellele järgnenud pilkases pimeduses hirmunult üksteise vastu. Mõned suured vihmapiisad langesid krabinal lehtedele. «Ruttu, poisid, lähme telki!» hüüdis Tom.
" hüüdis proua Malmberg talle vastu ja näitas käega ukse poole. Ja siis sündis äkki midagi niisugust, milleks polnud ette valmistatud vististi keegi, vürstki mitte. See oli mingisuguse silmapilkse nõutuse tagajärg. Vürst tahtis nähtavasti midagi muud teha, sest tema mustad, põlevad silmad jooksid otsides mööda suurt tuba ringi, aga nad ei leidnud midagi muud kohasemat kui lauanõude virnad. Ja nõnda siis ta kahmaski esimese tassivirna ja virutas selle raksatades põrandale, kuna ta ise karjus, vahtides proua Malmbergile näkku: ,,Andke süüa!" ,,Teie olete hull!" karjus proua Malmberg talle vastu, ilma et oleks ennast paigalt liigutanud. Jälle raksatasid riistad põrandale ja purunesid tuhandeks tükiks, mis kargasid üle kogu toa laiali. Tüdruk põgenes hirmunult ukse juurde ja vingus sealt: ,,Proua, proua, lubage, et ma toon talle midagi, muidu peksab ta kõik puruks!" ,,Sina ole vait
annaabi.ee 
