ja kaelas kandis rannarohust keed. Augustipäikse kõrvetades kuumalt siis lõpuks – lapse jumalagajätt... Ta käbiloomadele jutte vestis, nii lapsikuid, nii rumalaid ja häid. Ja väike käeke virgalt liiva tõstis End koduvärav avas kindlas kaares või vahel tõrjus tõrkjaid käharaid. ja vanker veeres mööda kallakut. Mull’ õeke järel’ heitis rõõmsalt naerdes Ja viimati, kui hobu rakmeis hirnus peotäie liiva, kuuma, kollakat. ja rätti surut ema vaikne nutt, siis tõusis rinda valuline õrnus Päev päeva järel – möödunud on aasta. ja vähesõnaliseks vaibus jutt. Ja homme olla võib kas kuul või gaas. Kuid loodan, ükskõik kuidas surm ka laastaks, sind näha ometi ma peatselt taas! Jaan Kross
Luuletustel puudub kindel stiil. Enamus luuletusi on küll riimilised, kuid on ka vabavärsilisi luuetusi. Juhan Smuul kasutab väga palju epiteete ja isikustamist. Isikustamised nagu "lained uniselt pahisevad" ja "tuul küünistab merd nagu raspel" on Smuuli puhul tavalised. Ma arvan, et Smuuli luuletuste sõnum on inimesi mõtlema panna sõdade ja kõige selle juurde kuuluva üle. Minu arust on need luuletused sünged ja suure mõjuka sisuga. Näide: "Ja viimati, kui hobu rakmeis hirnus ja rätti surut ema vaikne nutt, siis tõusis rinda valuline õrnus ja vähesõnaliseks vaibus jutt." Mulle isiklikult meeldib rõõmsam luule rohkem kui sünge, Juhan Smuulilik luule. Luuletaja stiil on küllaltki otsekohene ja selge. Ta räägib asjadest nii nagu päriselt on. Kõige huvitavam oli lugeda isamaalisi luuletusi, mis rääkisid sõjast või sõtta minekust. Need olid minu jaoks meeldejäävamad ja sõnumiga. Oli tunda meeleolu, mis käib sõdadega kaasas
õieti midagi ja oma lapsepõlvest sel ajal. Palju luuletusi on tal tehtud mere teemast ja meremeheks olemisest, n: raamatu pealkiri ,, Valus valgus " Mu noorim õde Mu noorim õde mängis liivakastis, kui kodust alustasin sõjateed. Ta liivast kooke tegi, müüs ja ostis ja kaelas kandis rannarohust keed. Ta käbiloomadele jutte vestis, nii lapsikuid, nii rumalaid ja häid. Ja väike käeke virgalt liiva tõstis või vahel tõrjus tõrkjaid käharaid. Ja viimati, kui hobu rakmeis hirnus ja rätti surut ema vaikne nutt, siis tõusis rinda valuline õrnus ja vähesõnaliseks vaibus jutt. Ma kaua, üsna kaua seisin tummalt ja kätes hoidsin kahte liivast kätt. Augustipäikse kõrvetades kuumalt siis lõpuks lapse jumalagajätt . . . End koduvärav avas kindlas kaares ja vanker veeres mööda kallakut. Mull` õeke järel` heitis rõõmsalt naerdes peotäie liiva, kuuma, kollakat. Päev päevajärel möödunud on aasta. Ja homme olla võiks kas kuul või gaas.
lõpplahendust sisaldavat) kompositsiooni pole, siin toimub "Browni liikumine" juhuslikke assotsiatsiooni pidi. Tüüpilised valetamisnaljad on Münchhauseni-jutud jt. jahimehejutud: sabapidi puu külge naelutatud hunti pekstakse ja ta jookseb enda nahast välja; kirssidega tulistatud ulukil kasvab kirsipuu sarvedeks pähe; poolekslõigatud koer või hobune pannakse valepidi kokku; jahimees tirib end juukseidpidi soost välja; hunt sööb rakmeis oleva hobuse, satub süües ise aegamisi rakmeisse ja jääbki sõiduloomaks. Vale- ja absurdinalja vist kauneim esindaja on juturegistreis numbri AT 1960 alla koondatud "suurte asjade" tsükkel. Siin toimub ohjeldamatu fantaasiamäng maailma mõõtmetega, asjade suurusvahekordade jm. omadustega. On nt. suur härg, sellel istuvad kolm venda -- üks sarvel, teine seljas, kolmas sabarootsul; hakkavad härga jootma -- härg joob tohutuis kogustes; tuleb suur
annaabi.ee 
