kokku 60-70 a. investeeringud, kusjuures 'saastaja maksab' põhimõtte rakendamine on tihti küsitav Põlevkivi tuhk- Eesti suurim jäätmeprobleem Väljakutsed ja probleemid 1) Investeerimisvajadused suuremad senistest võimalustest 2) Oluliste kulude hinnangulisus (näit. Põlevkivituha ladestamise nõuetekohasuse tagamine) 3) Kohalike Omavalitsuse madal finantsvõime (ja kohati ka huvi) jäätmekäitlusprojektide suhtes, 'saastaja maksab' põhimõtte rakendmine ainult osaliselt 4) Paljud projektid on erasektori projektid, millele samuti ei ole võimalik kindlaid tehnoloogilisi valikuid ja kulusid ette anda ('Tootja vastutusega' seotud jäätmete käitlemine) Tänan tähelepanu eest Peeter Eek Jäätmeosakonna juhataja Keskkonnaministeerium [email protected]
tulemused hindades. FIFO meetod FIFO valem eeldab, et esimeses järjekorras ostetud või toodetud varude objektid müüakse esimesena, mistõttu aruandeperioodi lõpul jäävad varudesse need objektid, mis on ostetud või toodetud viimasena [4: 34]. FIFO meetodi kasutamine eeldab varude kajastamist arvestuses nende soetamise järjekorras. Lõppvarusse jäävad alati viimased ostud. Perioodilise või pideva arvestussüsteemi rakendmine annavad nii ühesuguse müüdud kaupade kulu kui ka varude jäägi maksumuse [26: 75]. FIFO meetod võib osutuda kasulikuks finantsaruannete koostamisel. Näiteks laenu taotlemisel nõuab pank varalist tagatist, milleks võivad olla ka ettevõtte omaduses olevad varud, kasutades FIFO meetodit saab neid näidata bilansis suuremana [20]. Tabel 1. FIFO meetodi eelised ja puudused [26: 76] FIFO meetodi
ja maht on määratletud ühe ja sama kulukäituri mõju kaudu. Sellest lähtuvalt saame määratleda , et lühiajalised muutuvkulud muutuvad proportsioonis tulemusega lühema erioodi lõikes ja vastavad kulud on kantavad toodetele mahupõhiste käiturite abil. Sellisteks võivad olla näiteks: otsene tööaeg, tooraine kulu, masintunnid jm. Pikaajaliste muutuvkulude jaotamisel toodetele mahupõhised käiturid jaotusbaasi kujundajatena ei sobi. Vajalik on tegevuspõhise kuluarvestuse rakendmine. Tegevuspõhine kuluarvestus eeldab järgmiste momentide määratlemist: 1. Erinevate toodete tootmisega kaasnevate kulude tekkimine 2. Kulukäiturite liigitamine ja valik erinevate kulude tekkemehhanismide seisukohast 3. Samade kulukäituritega seotud kulude koondamine kulukogumitesse. 4. Käiturite ( jaotusbaaside) kasutamine kulude jaotamiseks toodetele lähtudes kulukogumist. 34. Toodangu omahind ja selle kalkuleerimise metoodikad.
annaabi.ee 
