nouka 1950.a. viidi Eesti hadusjaotud vastavusse Venemaaga. Maakonnad nimetati ümber rajoonideks ja vallad külanõukogudeks. 1950ndatel väikesed rajoonid ja vastavad rajoonikeskused, 1950. Aastate lõpus ja 1960. Aastate alguses rajoonide arvu pidevalt vähendati. Aastatel 1952/53 oli Eesti Venemaa eeskujul jaotatud kolmeks oblastiks- Tallinna, Tartu ja Pärnu oblastiks. 1960. aastate keskpaigaks kujunes Eesti NVS- välja 15 rajooni, lisakse nendele oli Eestis 6 vabariikliku alluvusega linnad, ülejäänud olid rajoonilise alluvusega. 1990. aastate alguses nimetati külanõukogud taas valdadeks. Arhitektuur
Muudeti külanõukogud esmatasandi haldusüksusteks (varasem kolmikjaotus asendus kaksikjaotusega: külanõukogu – rajoon) Maksimaalselt joonistati paberile 43 maarajooni. Lõplikult moodustati 39 rajooni. Reformi järgselt: 5 vabariiklikku alluvusega linna: Tallinn, Tartu, Narva, Kohtla-Järve, Pärnu; 39 maarajooni, 27 rajoonilise alluvusega linna, 22 alevit, 641 külanõukogu. Uute rajoonikeskuste paikapanemisel arvestati ühelt poolt teadlaste soovitustega, kuid samas ei olnud paljud rajoonikeskused loomulikud piirkonnakeskused. Lisaks tõi reform kaasa ka kultuurilist kahju, sest loobuti ajaloolistest kohanimedest. Kasvas ka bürokraatia maal, mis omakorda suurendas Nõukogude võimu kulusid haldusstruktuuri ülalpidamiseks. Uueks keskuseks saamine andis piirkonnale majandusliku impulsi – hakati ehitama rajoonikeskusele vajalikke administratiivhooneid, mitmete keskuste puhul ei oleks ilma selleta mingit ehituslikku arengut toimunud. Oblastieksperiment 1952-1953.
oblasti juhiga. Ta pidi olema ka vastava rangiga inimene - sinna ei saadud panna mitte igaühte. See üheks põhjuseks, miks just 52. aastal ja 53. aasta alguses tuuakse Eestisse kõrge rangiga parteitegelasi mujalt NSV Liidust. Vähemalt Eesti, Läti ja Leedu tasandil oblastite loomine muutis liiduvabariikide juhtimise keerulisemaks. Haldusjaotuse sovietiseerimise tagajärjed. Kõige olulisemaks tagajärjeks oli ajalooliselt kujunenud ja toimiva haldusjaotuse likvideerimine, uued rajoonikeskused ei olnud inimeste seisukohalt vaadates loogilised. Haldusjaotuse sovietiseerimine tekitas ka kultuurilist kahju - hävitatakse vana nimevara, käibelt kaovad paljud väiksemad kohanimed. See rajoniseerumine kahjulik ka nõukogude võimu poolt vaadatuna - tõi kaasa selge halduskulude kasvu ja loomulikult oli see väga soodne pinnas ka nõukoguliku bürokraatiaaparaadi kasvule. Neid teatuid negatiivseid momente adusid ka tollased võimulolijad - al 1954.
annaabi.ee 
