ka eelnevad põlvkonnad), kuna meid ümbritsevad erinevad probleemid- üks nendest on sotsiaalmeedia, mis on meie elu täiesti üle võtnud. Tekitanud pigem rohkem probleeme, kui rõõmu. Mida selle all silmas pean on see, et paljud noored on tänu sotsiaalmeediale depressiivsemad, esineb rohkem mentaalseid haigusi s.h ängistus, reaalsest elust irdumine ja nii edasi. Mina kui noor inimene tunnetan küll seda, kuna tunnen, et raiskaksin oma kogu nooruspõlve ära ja ei ela sellist elu nagu noored ikka elavad- käivad pidudel, on sõpradega väljas ja teevad huvitavaid asju. Ma usun, et 8/10 inimesest saavad selle segmendiga nõustuda. Instagrammi vaadates jääb mulje, et keegi on minust veel ilusam (kunstlikult tekitatud iluideaalidest võib täiesti eraldi kirjandi kirjutada), nende elu on nii perfektne, näeme täpselt, mida soovitakse, seda mis jääb kaadri taha on meile ju tegelikult teadmata.
võtnud ja kui kahtlane on kõik, mis ma nende peale hiljem olen ehitanud, ning taipasin, et kui ma tahan teadustes lõpuks midagi kindlat ja püsivat paika saada, pean ma järelikult kord elus kõik maatasa tegema, et hakata uuesti peale esimestest alustest; aga see töö tundus tohutu, ja ma ootasin, et jõuaks kätte sedavõrd küps iga, et pole enam tulemas paremat aega teaduste kallale asumiseks. Sellepärast ma viivitasin nii kaua, et nüüd jääksin süüdi, kui ma raiskaksin tegutsemiseks järelejäänud aja arupidamisele. Niisiis, täna just olengi sobivalt vabastanud vaimu kõigist muredest, varunud häirimatu jõudeaja ja tõmbunud üksindusse ning asun viimaks tõsiselt ja vabalt nende oma arvamuste kallale, et nad ühekorraga kõrvaldada." (II;1642) Ma pole veel jõudnud sellesse ikka, et saaks vabastada vaimu kõigist muredest ja kindlasti ei pretendeeri minu arvamus absoluutsele tõele. Mõne aasta, kuu või isegi nädala pärast
pstepaadi vettelaskimne sellistes ilmastikuoludes ei tule kne allagi ja ega helikoptergi pimeduses kedagi merest les ei leiaks,aga nad saadavad kohe teate kikidele teistele laevadele. Lk 357 Kaks heledas mundris meest astusid kohe lhemale ja juhatasid mind kaptenisillalt minema,kskides nidata,kus tpselt oletatav inisident-nii nad just tlesidki-aset on leidnud.Ma ponisesin vastuseks,et nad on kik titsa lollakad,kui arvavad,et ma selliste vljameldistega oma aega raiskaksin,ja siis me lksimegi kolmekesi juba infolauast mda,seal passiv krbusk ajas end lemuste mdudes revalt jalule,purjupurjus reisjad,koridoris lllav kamp,lkati teelt eest,kuni me lpuks seismise vljas,ngu torkivas klmas tuules ja ma nitasin,korraga ebakindlust tundes,seda ust,kust ma olin vljunud,ning parrast ,mille rel hppeks valmistuv mees risti ette oli lnud. Lk 358 Nad vihsastasid,mlemad,kuid seekord olin mina see,kes kannal ringi keeras ja minema marsiss
ja kui kahtlane on kõik, mis ma nende peale hiljem olen ehitanud, ning taipasin, et kui ma tahan teadustes lõpuks midagi kindlat ja püsivat paika saada, pean ma järelikult kord elus kõik maatasa tegema. et hakata uuesti peale esimestest alustest; aga see töö tundus tohutu, ja ma ootasin, et jõuaks kätte sedavõrd küps iga, et pole enam tulemas paremat aega teaduste kallale asumiseks. Sellepärast ma viivitasin nii kaua, et nüüd jääksin süüdi, kui ma raiskaksin tegutsemiseks järelejäänud aja arupidamisele. Niisiis, täna just olengi vabastanud vaimu kõigist muredest, varunud häirimatu jõudeaja ja tõmbunud üksindusse ning asun viimaks tõsiselt ja vabalt nende oma arvamuste kallale, et nad ühekorraga kõrvaldada. Selleks ei ole mul aga tarvis näidata, et nad kõik on väärad, millega ma vist iial hakkama ei saakski; vaid kuna arugi (ratio) kinnitab, et ma pean sama hoolikalt hoiduma nõustumast arvamustega, mis
» «Kas seda on siis igale poole peidetud?» «Ei, muidugi mitte. See on väga iseäralikesse kohtadesse peidetud, Huck, -- mõnikord saartele, mõnikord pehkinud kastides kuhugi kuivanud puu alla, just sinna, kuhu keskööl langeb selle puu murtud ladva vari, kuid enamasti majades, kus kummitab, põranda alla.» «Kes seda peidab?» «Noh, röövlid muidugi -- kes siis sinu arvates? Pühapäevakooli inspektorid või?» «Ma ei tea. Mina k ü ll varandust ei peidaks, kui mul seda oleks. Ma raiskaksin selle ära ja elaksin lõbusasti.» «Mina ka; aga rö ovlid ei tee nii, nad peidavad selle alati äa ja jäavad sinnapaika.» «Kas nad sellele hiljem jäele ei tule?» «Ei, nad kavatsevad kül tulla, kuid unustavad harilikult mägid võ surevad. Igatahes on varandus kaua aega peidus ja roostetab. Ja siis leiab keegi vana kolletanud paberi, mis talle peidukoha käte juhatab, --paberi, mida tuleb näal otsa uurida, sest seal on peaasjalikult ainult mägid ja hieroglü ufid.»
annaabi.ee 
