Kiriku kesklöövi idaviilul paikneb väike kaheksatahuline kellatorn, mis on ehitatud üheaegselt pikihoonega. Keskajal oli see kiriku ainsaks torniks, olles praegusest kõrgem ning varustatud kõrge renessansskiivriga. Lääneküljel polnud kirikul torni kuni 18. sajandini, seal paiknes suur väliskantsli ärkel. 15. sajandil täiendati kirikut arvukate juurdeehitistega, põhjaküljele rajati servjoonvõlvidga kaetud Püha Georgi kabel, raidportaaliga kabel rajati ka kiriku edelanurka. 16-17. sajandil kattus kogu hoone lõunasein juurdeehitistega, oma praeguse kuju said need 17-19. sajanditel. Kirik põles maha 1684 kogu Toompea haaranud hiidtulekahjus, mil hävis kogu puitsisustus, varises kokku osa võlve ning kannatada said paljud raiddetailid, eriti kooriruumis. Pärast tulekahju taastati 1686 kirik praktiliselt endisel kujul. 17. sajandi lõpust ning 18. sajandist pärineb ka suur osa kiriku sisustusest.
sajandist pärit kirikuõpetaja riidekapp. Muhu Katariina kiriku välisarhitetuuri iseloomustab stiilirangus ja proportsioonide monumentaalsus ning vaieldamatu on kiriku arhitektuuriline omapära teiste Eesti keskaegsete kirikute seas. Kiriku ühelöövilisele ja kahe kõrge kuplitaolise domikaalvõlviga pikihoonele (koguduse ruum) liitub idas sellest tunduvalt kitsam ja madalam ristvõlviga kooriruum. Kiriku peauks on lääneseinas ja külguks eeskoja ning omapärase väikese raidportaaliga lõunaseinas. Käärkamber puudub. Järgides muidu Saare - Lääne piiskopkonnale omast üldskeemi, on siin omalaadsena lisatud koori idaküljele väiksem eenduv kandiline lõpmik - aedikula, mille eeskujud pärinevad tsistertslaste kloostrikirikutest ning mida on kasutatud üksnes veel Hiiumaal Pühalepas. Hoone kolmeastmelisus annab selle välisilmele kauni ehitusliku kompositsioonirütmi. Ainsateks
lääne torn rikkalikes vormides barokk-kiivriga ehitati valmis 1779. aastaks, kirikukellad ja unikaalsed sihverplaadid seati üles 1792-96. Ühe sihverplaadi läbimõõduks oli kolm ja seieri pikkuseks poolteist meetrit. Rauast kellamehhanism kaalus umbes kuussada kilo. Lääneküljel polnud kirikul torni kuni 18. sajandini, seal paiknes suur väliskantsli ärkel. 15. sajandil täiendati kirikut arvukate juurdeehitistega, põhjaküljele rajati servjoonvõlvidga kaetud Püha Georgi kabel, raidportaaliga kabel rajati ka kiriku edelanurka. 16-17. sajandil kattus kogu hoone lõunasein juurdeehitistega, oma praeguse kuju said need 17-19. sajanditel. Kuni 1560. aastani oli see katoliiklike Tallinna piiskoppide kirikuks, kuid hiljemgi resideerisid seal Eesti kõrgemad vaimulikud, piiskopid ja superintendendid. Kirikualtari valmistasid Nicodemus Tessin ja Christian Ackermann 1696. aastal; barokkstiilis kiriku kantsli valmistas Christian Ackermann, 1686. aastal; altarimaali "Kristus ristil" 1866
polügonaalselt lõppev kooriruum ja pikihoone kindlustati sisemiste tugipiilaritega, võlviti 2- lööviliseks. Lääneküljele püstitati tugev 4-tahuline torn. Uue torni varju jäi vana konsoolidele toetuv torn omapärane Harjumaa kirikutele, vb. on see kirik selle traditsiooni algatajaks. Kose kirik: Ühelööviline kaitsekirik. Keila kirikuga analoogne konsooltorn ehitati samal ajal püstitatud lääneviilule. Ka siin on viilutorn jäänud 15 saj lõpul ehitatud uue 4-tahulise ning raidportaaliga läänetorni varju. Uus torn oli varustatud kaminaga, see andis talle kaitseehitise iseloomu, meenutades nt. Püha kiriku läänetorni. Lüganuse kirik: Oli kavandatud nelinurkse pikavõitu ehitisena, mis moodustab praeguse pikihoone. Õhukesed seinamüürid viitavad sellele, et võlve ei nähtud ette. Puudusid torn ja iseseisev kooriruum. Lüganuse kiriku mõlemad viilufassaadid on Põhja-Eestis ainulaadsed: suur dekoratiivne rist ja viilivälja läbib horisontaalselt gooti minuskeltekst
annaabi.ee 
