1918. aastal Saksamaa kaotusega lõppenud esimene maailmasõda tõi riigile kaasa raske aja, sest võitjad seadsid Saksamaa pinnal loodud Weimari vabariigile väga kõrged reparatsioonimaksud. Võitjate ja kaotajate vahel püsib pinevus. Saksamaa püüdleb pärast Versailles' rahu (1919) revansi, seal on raske majanduskriis ja inflatsioonitase. 1933. aasta määras Weimari Vabariigi viimane president Paul von Hindenburg (1848- 1934) Hitleri Saksamaa valitsusjuhiks ehk kantsleriks. Koos Saksa rahvusparteiga tulidki natsid võimule ning 1933. aasta märtsikuu lõpus võttis Reichstag vastu seaduse, mis kehtestas riigis eriolukorra ja andis Hitlerile neljaks aastaks piiramatu võimu. Demokraatiast ja parlamentaarsest riigikorrast, sõna- ja kodanikuõigusest ei jäänud midagi alles. Ühendati seadusandlik ja täidesaatevvõim, millega Hitler sai enda kätte kogu võimutäiuse. Ametiühingute ja poliitiliste erakondade tegevus keelustati, ajakirjandus allutati tsensuurile
Hindenburg Adolf Hitleri Saksamaa valitsusjuhiks ehk kantsleriks. Et saada valitsuses enamust, kuulutas Hitler välja ennetähtaegsed valimised, et saada valitsuses oma parteile rohkem kohti. 27. veebruaril 1933. aastal, vahetult enne valimisi puhkes Saksamaa parlamendihoones tulekahju, milles süüdistati kommuniste. Hiljem selgus, et tulekahju oli ettekäändeks oma vastaste kõrvaldamisel. Kuigi natsid ei saanud riigikogus enamust, olid neil sarnased vaated Saksa Rahvusparteiga. Hitleril oli võimalik läbi suruda kõik endale meelepärased seaduseelnõud. 1933. aastal lõpus võttis Reichstag vastu seaduse, mis kehtestas riigis eriolukorra ning andis Hitlerile neljaks aastaks piiramatu võimu. Ametiühingute ja poliitiliste erakondade tegevus keelustati, ajakirjandus allutati tsensuurile. 30. juunil 1934. aastal, kõrvaldas Hitler ka oponendid natsionaalsotsialistlikus parteis. Sündmust tuntakse ka kui pikkade nugade ööd. Selle käigus
24. veebruaril 1932 määrati Adolf Hitler ametisse, 26. veebruaril andis ta ametivande ja 4. märtsil läks ta juba erru: 8 päevaga saavutas ta Saksamaa kodakondsuse ning legaalse võimaluse osaleda Saksamaa poliitikas. 1933. aasta 30. jaanuaril määraski Weimari Vabariigi viimane president Paul von Hindenburg (1848-1934) Hitleri Saksamaa valitsusjuhiks ehk kantsleriks. Et valitsuses oli natsidel vähe kohti, kuulutas ta kohe välja ennetähtaegsed valimised. Koos Saksa rahvusparteiga tulidki natsid võimule ning 1933. aasta märtsikuu lõpus võttis Reichstag vastu seaduse, mis kehtestas riigis eriolukorra ja andis Hitlerile neljaks aastaks piiramatu võimu. Demokraatiast ja parlamentaarsest riigikorrast, sõna- ja kodanikuõigusest ei jäänud midagi alles. Ühendati seadusandlik ja täidesaatevvõim, millega Hitler sai enda kätte kogu võimutäiuse. Ametiühingute ja poliitiliste erakondade tegevus keelustati, ajakirjandus allutati tsensuurile. Eriolukorda 1930
Komitern oli väga aktiivne, igal pool maailmas paljudes riikides vaadeti seda imetlusega, mida nad suutsid seal korraldada. Sun Yatsen oli veel elus ja arvas et rahvuspartei vajab ümberkorraldust, tuli Guangzhousse, oli kutsutud mees nimega Mihhail Borodin?, aitas partei struktuuri muuta. Guomindangi rahaline seis hakkas tasapidi paranema. Venemaalt said ka toetust. 1924. Aastal Huanghus asutati sõjaväe akadeemia. Tihe seos rahvusparteiga. Akadeemia juht Moskvas õppinud Chiang Kaishek(Jiang Jieshi). Tema võttis endale eesmärgiks luua rahvuslik revotsiooniline armee. Guomindang püüdis kommunistide toetusel korraldadae streike, mida rohkem populaarsust võitis, seda suurem oli surmaaomanike, töösturite ja ka kaupmeeste pahameel. Alguses väga paljud kaupmeestest ja suurmaaomanikest toetajad. Lootes, et tuleb jälle kord majja, kuid vasakpoolsuse populaarsus hakkas neile mingi hetk närvidele käima. 1925 suri Sun Yatsen
annaabi.ee 
