1927 Hulgus 1930. aastatel modernistliku psüh. Romaani areng. Lisaks elukogemustele peegeldus ka autori psühhoanalüüsi tõdede tundmine. Freudistlik psühholoogia Aadu Hint "Kuldne värav", korduvad freudistlikud viited. Sama ka Semperi "Armukadedus", kuid hoidub liigsest pealetükkivusest. 13. Eesti näitekirjandus 1917 - 44 (Hugo Raudsepp jt). Teatrit sooviti näha rahvuspedagoogilise asutusena. Kujundama rahvuskarakterit. 1920. aastatel moderniseeruv draama. Kõigepealt ilmub sümbolismi ja impressionismi sugemeid. Draamatekstide hulgas ülekaalus lühivormid nagu skits, kavand, miniatuur vms. Karl Rumor (Ast) 1928 Valge naine sümbolistliku suuna tipnemine. Mait Metsanurk (Eduard Hubel) psühholoogiline draama. "talupoja poeg" 1925 Kindrali poeg ekspressionism. Rahulolematus võimu- ja rahajanus ühiskonnaga ning kõlbelise uuestisünni nõue. Aleksander Antson ekspressionism
10) Eesti näitekirjandus 1917–44 (Hugo Raudsepp jt) Eesti draama käekäik on tihedas seoses teatri käekäiguga. 1920ndatel oli teater ekspressionistlik või sümbolistlik, aga see pole liiga selge. Üldpilt paistab selline, et pärast Menningu-Kitzbergi lainet tuleb segane aeg ja siis tulevad realism ja rahvakomöödia. Siin on teatav libisevus ja siia satuvad korraga liiga erinevad asjad. Teatrit sooviti näha rahvuspedagoogilise asutusena. Asuti kujundama rahvuskarakterit. 1920ndatel draama moderniseerub: ilmub sümbolismi ja impressionismi sugemeid. Draamatekstide hulgas enim lühivorme, nagu skits, kavand, miniatuur. Hugo Raudsepp (1883–1952). Tuntumad näidendid „Mikumärdi“ ja „Vedelvorst“. „Vedelvorst“ on keerulisem kui „Mikumärdi“, sest algsituatsioon on perepoeg Gustav on ülilaisk, kuigi draamateoses on tegutsemine kõige aluseks, aga
Inimese loomusest (ja oluline, et mitte vastupidi nagu Marxil näiteks) on tingitud tema sotsiaalsus, vajadus elada ühiskonnas, mida seob ühine kultuur, keel, kombed. Rahvuskarakter on pakkunud huvi nii filosoofidele, ajaloolastele, antropoloogidele kui ka sotsiaalteadlastele. Sellest kõneles juba Thucydides Antiik-Kreekas ning hiljem Giambattista Vico, Montesquieu ja Karl-Friedrich Moser. Herderit või pidada esimeseks, kes andis sellele kontseptuaalse tähenduse, st hakkas rahvuskarakterit nägema millegi eraldiseisvana, alusena mingi rahvuse defineerimisele. Rahvuskarakteri kontseptsioon loob aluse ka rahvuskultuuri defineerimisele, andes muuhulgas tõuke ka Eesti rahvuslikule liikumisele 19. sajandil. 7 Herder lükkas tagasi väite, et inimene on ainult mõistuse abil võimeline tõde avastama. Vastupidi, inimene teab ainult seda, mida talle meelte kaudu on edastatud. Ta tunneb ainult seda, mida närvid talle edastavad, asjadest pole olemas kaasasündinud teadmisi . 1778
annaabi.ee 
