Rahvastikurände positiivsed ja negatiivsed tagajärjed (8)

Rahvastikurände positiivsed ja negatiivsed tagajärjed lähte- ja sihtkohariigile
Rahvastikuränne on üks olulisi küsimusi tänapäeva Euroopas. Ka mujal maailmas pööratakse migratsiooni tagajärgedele suurt tähelepanu. Kõneainet pakuvad nii türklased Saksamaal kui ka poolakad Iirimaal ja Prantsusmaal, rääkimata mehhiklastest USA-s. Tahes-tahtmata on migratsioonil nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi, millega tegelemine rahvusvahelisel tasandil väga suut tähtsust omab.
2004. aasta 1. mail ühines Eesti Euroopa Liiduga. Piirid avanesid. Isikud, kaubad ja teenused said EL-i piires vaba liikumise õiguse. Kõik see tõi endaga kaasa palju küsimusi ja ka vastakaid arvamusi . Ühelt poolt rõõmustati näiteks ilma raskusteta välismaale õppima minemise võimaluste üle, teisalt kritiseeriti „ajude äravoolu“, maksumaksjate arvu vähenemist jms. Eredalt on veel meeles plakatid, millel kujutatud, kuidas isa nukrat poega lohutab: „Ära nuta! Emme tuleb varsti tagasi. Ta läheb küürib natuke Belgias peldikuid.“
Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) raporti järgi võib migratsioon tuua kasu nii rändajate lähte- kui ka sihtkohariigile. IOM-i teatel on maailmas praegu kuni 192 miljonit väljarändajat ning paljud neist toovad siirderiikidele olulisi majanduseeliseid. Raporti andmeil ei võta sisserändajad tavaliselt ära riigi enese kodanike tööd, sest tegelevad pigem valdkondades, kus kodumaise tööjõu kasutamine on mingil põhjusel takistatud või piiratud. Eestiski on just immigrandid need, kes on nõus „mustemaid“ ja füüsiliselt raskemaid töid tegema. Täpselt samuti käivad eestlased ise Iirimaal kalkuneid koorimas. Prantsusmaal näiteks sai aga väljend „Poola torumees “ lausa võõrtööliste kohta käivaks sünonüümiks, seda nii positiivses kui ka negatiivses tähenduses.
Rahvastikurände üks positiivseid tagajärgi on ka see, et võõrtööjõu kasutamine parandab paljude riikide majanduslikku olukorda ning migrantide teenitud rahast jõuab märkimisväärne osa nende lähteriiki, kus see toetab arengut sageli suuremas mahus kui ametlikud abirahad. Näiteks saadavad paljud Mehhikost USA-sse kolinud pereisad oma kodumaale jäänud perekonnale igakuiselt raha. Sugulaste saadetud rahaga võimaldatakse lastele kõrgem elukvaliteet ja parem haridus . Oluline on seegi, et paljud mõnda aega välismaal töötanud inimesed naasevad hiljem koduriiki ja viivad sinna võõrsil omandatud töökogemusi ja -oskusi.
Suurimaks rahvastikurändega kaasnevaks probleemiks lähteriigile julgen pidada „ajude äravoolu“. Eestis on vast kõige suuremat tähelepanu pälvinud noorte arstide väljaränne. Välismaal on lihtsalt rohkem võimalusi ja paremad palgad. Üha populaarsemaks on muutunud ka välismaal kõrghariduse omandamine. Iseenesest pole välismaal õppimises midagi halba, aga valukoht on hoopis mujal – ülikoolilõpetanud leiavad tihti välismaal nii häid pakkumisi, et ei tahagi enam kodumaale tagasi siirduda. Arvan, et paljud riigid, Eesti kaasaarvatud, peaksid rohkem tähelepanu pöörama noori puudutavatele küsimustele. Oluline on jõuda sinnamaale, et noored tahaksid tagasi tulla ja ise panustada koduriigi arengusse . Öeldakse ju, et noorus on meie tulevik. Mis tulevikust saame me aga rääkida, kui noored siia jäädagi ei taha?
Rahvastikurändega kaasnevateks negatiivseteks tagajärgedeks lähteriigile on veel soolis -vanuselised disproportsioonid ja maksumaksjate arvu vähenemine. Sihtkohariigile võib probleeme tekitada erinevate rahvuskultuuride segunemine , konfliktid immigrantide ja kohalike vahel, kuritegevuse suurenemine ning surve sotsiaalsfäärile. Eestiski võib nimetatud probleeme täheldada. Mina ise näiteks ei julge õhtuses Tallinnas jalutada linnaosades, mis on tuntud „venelaste territooriumitena“ – eesti noorte hulgas on üldse väga laialt levinud negatiivne suhtumine venelastesse ja ka teistesse ravustesse. Probleemi juured peituvad eri rahvuste väheses lõimumises. Nii ongi noorel lihtsam võtta omaks üldlevinud tabuarvamused, selle asemel, et ise olukorra parandamiseks midagi ette võtta.
Tõin välja nii positiivseid kui ka negatiivseid rahvastikurände tagajärgi. Lühinägelik oleks teha konkreetne ja ühekülgne otsus, kas migratsioon on hea või pigem halb. Nagu paljudel muudel asjadel, on ka rändel kaks külge. Hoolimata erinevaist negatiivsetest tagajärgedest nii lähte- kui sihtkohariigile, usun, et riigi (ja ka riikidevahelise) oskusliku ja hästi toimiva poliitikaga on võimalik negatiivne pool miinimumini viia. Arvukate positiivsete tagajärgede analüüsi tulemusena arvan siiski, et ränne on nii lähte- kui ka sihtkohariigile pigem kasulik.