Merkeli ja James Macphersoni proosapoeemidele. Rahvuskirjanduse kujunemisele oli oluline mõju Johann Voldemar Jannseni ja Lydia Koidula seltsielulisel tegevusel Tartus ja ajakirjanduslikul tegevusel ajalehe Perno Postimees ja Postimees juures. 19. sajandi keskpaigal ja lõpul oli Eesti kirjanduses olulisel kohal romantism. Mitmepalgeline kirjandusvool võttis mitmesuguseid vorme "Vaga Jenoveeva" taolistest usulistest ning "Rinaldo Rinaldini" sugustest seikluslikest rahvaraamatutest Lydia Koidula rahvusromantilise luuleni. Suur osa toonasest kirjandusest koosnes siiski saksakeelsete teoste mugandustest, sealhulgas ka eesti rahvuslikule näitekirjandusele aluse pannud Koidula näidendid. 19. sajandi lõpul jõudis eesti kirjandusse kriitiline realism. Selle tuntuim esindaja on Eduard Vilde, kellel on küll ka romantilisi teoseid. Kriitilise realismi traditsioon püsis Eestis suuremal või vähemal määral läbi iseseisvusaja, jõudes kohati isegi naturalismini
Eestikeelne kirjasõna: hakkas tekkima ilmalik eestikeelne kirjasõna (vaimulik kirjasõna 1525) 1731. a hakkasid ilmuma maarahvakalendrid hakati välja andma nn rahvaraamatuid 1739. a anti välja esimene eestikeelne piibel (Anton Thor Helle) Eestikeelse ajakirjanduse sünd: Hupel, Wilde hakkasid Põltsamaal 1766. a välja andma eestikeelset ajakirja "Lühike õpetus" hakati maarahvale välja andma juturaamatuid, mis olid mugandused saksa rahvaraamatutest Arvelius, Willmann "Vaga Jenoveeva" 19. sajandil said alguse eestikeelsed ajalehed: 1806. a Tartu maarahva nädalaleht O.W. Masing Maarahva nädalaleht Kreutzwaldi Maailm ja mõnda 1857. a Perno Postimehega (Jannsen) saab alguse päris eesti ajakirjandus kuni 19. sajandini kasutati vana kirjaviisi 1843. a Kuusalu pastor Ahrens koostas grammatika PõhjaEesti kirjakeele alusel, mis sai 1872. a üldkehtivaks Kultuurielu:
Pärast kloostrit pääsemist hakkas suhtlema humanistlike ringkondadega, õppis ülikoolis arstiks ja hiljem tegutses arstina ja luuletaja sekretärina. Sealt saigi tõuke peateose ,,Gargantua ja Pantagruel" kirjutamiseks. Rabelais kasutas teostes panteistlikku filosoofiat, mõistes inimelu pea ainult materiaalse ja bioloogilise nähtusena. Rabelais' materialistlik ja vabamõtteline elukäsitus kutsus peagi esile Pariisi ülikooli usuteaduskonna nördimuse. Jäi kuninga soosingust ilma. Rahvaraamatutest ja varasematest burleskidest võttis üle hüperbooli. Ta kasutab palju rämedat ja rõvedat rahvalikku kõnepruuki, aga paneb selle segunema humanistliku eruditsiooniga eriti loodusteaduste valdkonnast. Ürgmaisuse ja elukõiksuse ülistus on Rabelais' peateose peamine läkitus. Selle filosoofia seisukohalt naerab ta välja keskaegse elukauge ja dogmaatilise mõtlemise, loodusevaenulikud normid ja tabud, mille
annaabi.ee 
