Sealt levis üle maa kahar, vöö juurest volditud seelik. Ühevärviliste seelikute asemele tulid rõõmsavärvilised pikitriibulised seelikud, mis 19. sajandi algupooleks said üldiseks kogu mandri-Eestis. 18. sajandi keskel võtsid Tallinna ümbruse talunaised tarvitusele linnast ostetud, kõval pappalusel mustrilise siidkattega pottmütsi, 1 mis 19. sajandi algupoolel vallutas kogu Põhja-Eesti. Käiste ja tanude kaunistamisel sai rahvaomaseks värviline lillkiri. Naiste pihakatetena tulid peamiselt Saaremaal 18. sajandil kasutusele lühike jakitaoline kampsun ja vestilaadne liistik (Saaremaal abu). Lõuna-Eesti rõivas säilitas arhailisuse, uuendusi tuli 18. sajandi lõpus peamiselt kaunistustesse. Linaste rõivaste tikandis hakati varasema valge linase või värvilise villase lõnga asemel kasutama ostetud punast puuvillast lõnga, maagelõnga. Pikk-kuubedele õmmeldi peale punasest nöörist kaarusest kaunistused.
kõrgetasemelist parteilist otsust, millega kohustati vabariiklikke parteiorganisatsioone rakendama mitmekesiseid meetmeid ateistliku propaganda tõhustamiseks ja religiooni väljajuurimiseks. Ristimine, leeritamiste ja laulatuste arv langes järsult, kirikumaksu maksjate arv kuivas kokku. Leeritamise väljatõrjumiseks loodi noorte suvepäevade traditsioon, mida rahvas hakkas pilkavalt võsaleeriks hüüdma. Võsaleer aitas küll lagundada leeritamiskommet, ent ei kujunenud ka ise rahvaomaseks. Kiriklike surnuaiapühade kõrvaletõrjumiseks leiutati ilmalikud surnuaiapühad ja nende pidamise komme juurdus tõepoolest. Kirikud jäid tavalistel pühapäevadel külastama peamiselt vanemad naised. Erandiks olid jõuluõhtud, vähemal määral lihavõttepühad. Jõulud püüti eestlaste mälust ja elust kustutada, need asendati nääridega, jõuluvana näärivanaga. Jõuluõhtutel valvasid õpetajad kirikuuste ees oma õpilasi, et neid üles märkida või
Varasemate ühevärviliste asemele tulid alates sajandi keskpaigast rõõmsavärvilised pikitriibulised seelikud, mis 19. sajandi algupooleks said üldiseks kogu Mandri-Eestis ja jõudsid mõningal määral ka saartele. 18. sajandi keskel võtsid Tallinna ümbruse talunaised järk-järgult tarvitusele linnast ostetud, kõval pappalusel mustrilise siidkattega pottmütsi, mis 19. sajandi algupoolel vallutas kogu Põhja-Eesti. Käiste ja tanude kaunistamisel sai Põhja-Eestis samal ajal rahvaomaseks värviline lillkiri. Naiste pihakatetena tulid peamiselt Saaremaal, vähem Lääne-Eestis juba 18. sajandil kasutusele lühikesed jakitaolised kampsunid ja vestilaadsed liistikud (Saaremaal abud). Lõuna-Eesti rõivas säilitas arhailisuse, uuendusi tuli 18. sajandi lõpus peamiselt kaunistustesse. Linaste rõivaesemete tikandis hakati varasema valge linase või värvilise villase lõnga asemel kasutama vene rändkaubitsejate vahendatud punast puuvillast lõnga, maagelõnga
annaabi.ee 
