Leede ainestik pärines enamasti bretooni (keldi) legendidest 13.Iseloomusta keskaja linnakirjandust. -Kirjandus laskus rüütlikultuuri kõrgustest “maa peale”. -Linnades lauldavad värsijutustused. -Suunatud feodaalide ja vaimulike vastu. -Neid kujutati rumalate ja ahnetena, ning naeruvääristati kõikvõimalikul viisi. -Prantsusmaal eriti tuntud “Rebaserooman”, kus tegelasteks on loomad. 14.Selgita mõisted fablioo ja švank; allegooria. -Fablioo- värsivormiline rahvanaljand keskaegsel Prantsusmaal, lühike anekdootlik värssjutustus lõbusatest eluseikadest; tegelasteks vaimulikud, mungad, sarvekandjaist abielumehed, truudusetud naised; pilgatakse rumalust, ahnust, võltsvagadust jpm -Švank- jämedavõitu, kohati ropu sisu ja õpetlik rahvalik naljalooke keskaja saksa kirjanduses, esines nii proosas kui värsis, tegelasteks koomilised tüübid: kelm, papp, napsivend, kuri või rumal naine.
ühes isiksuses. temast on tulnud hüüdnimi arlekiin. BRIGHELLA Arlecchinole vastanduv, intriigitsev teener. COLOMBINA tuntuim teenijatüdrukutest siit nimi kolombiin(lõbus teenijanna itaalia rahvakomöödias). Teenrite seltskonda kuulusid veel: PEDROLINO, PULCINELLA jt. Commedia del'Arte hääbus XVIII sajandi alguses. 7. Rebelais Tema loomingu allikaks oli rahva luule: fablioo- värsivormis rahvanaljand, farss- lühikomöödia, naljand/anekdoot. ,,Garantua ja Pantagruell" kirjutas ühe rahvaraamatu järgi. Peetakse esimeseks uue aja romaaniks. Räägib hiidude tegutsemisest: hiiglastest 3 kuningat, kes hämmastavad oma kehamõõtmetega. Nad kõik on söömise, joomise ja janu sümboolika. Keeleline osa: segu madalast ja korralikust keelest. Groteski rajaja jämekoomiline karrikeeriv kirjutamisviis, milles esitatakse
Kevadeti joodi kasemahla. Leivale pealerüüpamiseks võeti heinamaale kaasa ka jahukördiga segatud hapupiima. Tähtpäevadeks pruuliti õlut. Õlu tehti harilikult odralinnastest. Paikkonniti ja ajaliselt on õlut pruulitud erineval viisil, õlut joodi pidulauas puust õllekannudest ja kappadest. Kuni XX sajandi alguseni oli kohvi tarvitamine peaaegu tundmatu. Ainult üksikud oskasid kohvi keeta, mida kinnitab ka järgmine eesti rahvanaljand. Mehed olid Näkkmannil karile jooksnud Inglise kohvilaevalt kohvi toonud. Naised pole osanud kohiviga midagi peate hakata. Üks naistest läinud siis naabri poole, kes oskas kohvi keeta. Keedetudki kohv seal valmis ja antud juua. Pärast kohvijoomist pöördunud naine maruvihasena koju ja ütelnud: «Näe, kurjavaimud, ise sõid paksu ja moole andsid vedelat juua». Rahvamälestustes on säilinud andmed selle kohta, kuidas 1800.a ümber olnud toiduks aganaleib ja silgusoolvesi
pärmist. Kevadeti joodi kasemahla. Leivale pealerüüpamiseks võeti heinamaale kaasa ka jahukördiga segatud hapupiima. Tähtpäevadeks pruuliti õlut. Õlu tehti harilikult odralinnastest. Paikkonniti ja ajaliselt on õlut pruulitud erineval viisil, õlut joodi pidulauas puust õllekannudest ja kappadest. Kuni XX sajandi alguseni oli kohvi tarvitamine peaaegu tundmatu. Ainult üksikud oskasid kohvi keeta, mida kinnitab ka järgmine eesti rahvanaljand. Mehed olid Näkkmannil karile jooksnud Inglise kohvilaevalt kohvi toonud. Naised pole osanud kohiviga midagi peate hakata. Üks naistest läinud siis naabri poole, kes oskas kohvi keeta. Keedetudki kohv seal valmis ja antud juua. Pärast kohvijoomist pöördunud naine maruvihasena koju ja ütelnud: «Näe, kurjavaimud, ise sõid paksu ja moole andsid vedelat juua». Rahvamälestustes on säilinud andmed selle kohta, kuidas 1800.a ümber olnud toiduks aganaleib ja silgusoolvesi
Luuletusi esitasid nad ilma muusikalise saateta, mis oli vanade kangelaslaulude puhul olnud kohustuslikud. Zonglöörid rändartistid ja muusikud keskaegsel Prantsusmaal. Huglaarid rändartistid ja muusikud keskaegsel Hispaanias. Spiilmanid rändartistid ja muusikud keskaegsel Saksamaal. Trubatuurid keskaegsed luuletajadrändlaulikud Prantsusmaal. Viljelesid eeskätt armastusluulet. Fabiloo värsivormis rahvanaljand keskaegses prantsuse kirjanduses. Liturgiline draama otsene piiblitekstide illustratsioon. Miraakel keskaegne draama jumalaema ja pühakute elust ning imetegudest. Farss keskaegses prantsuse teatris algul põhinäidendi jämekoomiline vahemäng, hiljem iseseisev tüüptegelastega lühikomöödia. Sotii narrimäng, sageli improviseeritud ülikoomiline stseen või lühinäidend,
annaabi.ee 
