vormi tänu teatrimuusika arengule (nogaku) ja Hiinast tulnud instrumentidele: shamisen (teatud liiki flööt) ja shakuhachi(flööt). (Samast) Meiji ajajärgul (1868–1912) avas Jaapan end läänemaailma muusika mõjule. Huvi kohaliku traditsioonilise muusika järgi vähenes tänu mitmetele lääne muusikastiilidele. (Samast) TRADITSIOONILINE JAAPANI MUUSIKA Traditsiooniline jaapani muusika jaguneb kunstmuusikaks ja rahvamuusikaks. Kunstmuusikal on mitu eri stiili, igaüks neist kujunes välja eri ajalooperioodil. Üldiselt mängib vokaalmuusika Jaapani ajaloos palju olulisemat rolli kui instrumentaalmuusika. (L.Ambos 2014) Traditsiooniline jaapani muusika arenes välja jaapani traditsioonilistest teatriliikidest (nō, kabuki, bunraku). Enne ajaloolist perioodi arenes jaapani traditsiooniline muusika (hogaku) kui kaasmäng rituaalsetele tantsudele (kagura), mis olid seotud Jaapani algasukate religioossete rituaalidega
küllalt keerukas. Rahvamuusika on mingis inimrühmas kasutusel olev muusika, mis ei kuulu professionaalse muusika valda. See on osa folkloorist. Folkloor ehk rahvaluule on kultuuriliselt kokkukuuluva rühma vaimne pärimus. Rahvamuusika hulka kuuluvad laul ja pillimuusika, sellega on tihedalt seotud tants. Igasugune muusika on kindla(te) isiku(te) loodud, kuid rahvamuusika aluseks võib olla ükskõik mis päritoluga muusika. Rahvamuusikaks peetakse seda alates ajast, mil mingi rühm inimesi on selle kasutusele võtnud. Muusikapala algne kuju võib ajas ja ruumis levides pea tundmatuseni muutuda, sest seda anti edasi suuliselt. Eesti jaguneb folkloori seisukohalt kaheks peamiseks piirkonnaks: Lõuna-Eestiks ja Põhja-Eestiks (sealhulgas eristub osaliselt Lääne-Eesti). Lõuna-Eestis on rohkem sarnasusi lätlastega, Põhja-Eestis soomlaste, rootslaste ja vadjalastega; mõlemas piirkonnas on
mitmed asendusliikmed keeldusid koostööst Hanki süveneva alkoholismiprobleemi tõttu. Samal põhjusel vallandati ta ka WSFA'st 1942. aastal. jaanuari öösel 1953 sõidul Knoxvillest Tennessee osariigist esinemisele Cantonisse Ohio 4 osariiki peatudes Oak Hillis West Virginia osariigis, avastas autojuht Hank Williamsi tagaistmel surnuna. Surma põhjused on segased.Folkmuusikat on nimetatud uue aja rahvamuusikaks, kuid oluline erinevus kahe nähtuse vahel on see, et rahvamuusikas on kollektiivne looming, folklaul aga autoriseeritud ja esitajakeskne.Folkmuusika on linnakeskkonnas sündinud autorilaul. Pearõhk on siin probleemidel ja meeleolul ning oluline koht sotsiaalse teema ja oma sõnumi edasiandmisel.Folkmuusiku repertuaari kuulub nii omaloomingut kui ka teiste heliloojate laule. Folklaulu esitab üks laulja või väike ansambel.Esitajad saadavad oma laulu reegline ise
Folkloori tuleb käsitleda kõigepealt elava traditsioonilise kollektiivi vaatenurgast ja nimelt funktsionaalselt. Dundes: 19. sajandil määratleti sõna ‚rahvas’ sõltuvalt teistest mõistetest, tollal oli see seoses alamkihiga, vastandudes eliidiga (tsiviliseeritud ühiskonna tsiviliseerimata osa). Selles mõistest tulenevalt määratleti ka folkloori kui midagi metsikut, barbaarset, kirjaoskamatut jne. Veel siiamaani piiritletakse rahvamuusikaks ja rahvakunstiks Euroopast/Euroopaga piirnevaid pärimuskultuure, ent kas austraalia aborigeenide kunst pole siis rahvakunst? Kui jätkata sellist definitsiooni tänapäevalgi, siis oleks rahvakultuur hukkumas. Dundes defineerib rahvast nii: tähistab mis tahe inimeste rühma, kellel on vähemalt üks ühine tunnus (nt elukutse, keel, religioon). Tähtis on, et oleks mõned siduvad traditsioonid. Kuna varem arvati, et folkloor = kirjaoskamatus, siis leiti, et tehnoloogia
Folkloori tuleb käsitleda kõigepealt elava traditsioonilise kollektiivi vaatenurgast ja nimelt funktsionaalselt. Dundes: 19. sajandil määratleti sõna ,rahvas' sõltuvalt teistest mõistetest, tollal oli see seoses alamkihiga, vastandudes eliidiga (tsiviliseeritud ühiskonna tsiviliseerimata osa). Selles mõistest tulenevalt määratleti ka folkloori kui midagi metsikut, barbaarset, kirjaoskamatut jne. Veel siiamaani piiritletakse rahvamuusikaks ja rahvakunstiks Euroopast/Euroopaga piirnevaid pärimuskultuure, ent kas austraalia aborigeenide kunst pole siis rahvakunst? Kui jätkata sellist definitsiooni tänapäevalgi, siis oleks rahvakultuur hukkumas. Dundes defineerib rahvast nii: tähistab mis tahe inimeste rühma, kellel on vähemalt üks ühine tunnus (nt elukutse, keel, religioon). Tähtis on, et oleks mõned siduvad traditsioonid. Kuna varem arvati, et folkloor = kirjaoskamatus, siis leiti, et tehnoloogia areng viib
ning nende keel oli laulev ja luuleline. Neist väärtustest püüdsid haritlased osa saada rahvaluulet kogudes, uurides ja jäljendades. Rahvalaulu mõiste tõi käibele saksa õpetlane Johann Gottfried von Herder 18. saj. lõpul. Ta avaldas erinevate rahvaste laule kogus "Volkslieder" ("Rahvalaulud", 2 köidet, 17781779), kus oli trükitud ka mõni eesti rahvalaul. Igasugune muusika on kindla(te) isiku(te) loodud. Rahvamuusika aluseks võib olla ükskõik mis päritoluga muusika, kuid rahvamuusikaks peetakse seda alates ajast, mil mingi rühm on selle kasutusele võtnud. Muusikapala algne kuju võib ajas ja ruumis levides pea tundmatuseni muutuda. Muusikat luuakse, muudetakse ja kohandatakse olukorra vajaduste kohaselt. Rahvalauludel ega -pillilugudel ei ole harilikult kindlaks määratud kohustuslikku kuju. Pärimusrühma liikmetel on varasemate kogemuste põhjal tekkinud ettekujutus sellest, missugune peaks olema mingi olukorra juurde kuuluv muusika
annaabi.ee 
