Uksnes maed, vanad ja targad, olid tema vestluskaaslasteks. Kui kari Boi vaikselt rohtu kaljudest umbritsetud aasal, voolis karjus tamariskipuust kujukesi ning puhus neile sisseelu - nemadki raakisid slis temaga ning said osaks tema maa- ilmast. Ta ladus kive uksteise peale, nonda et neist said majad ja kindlused, lossid ja kaubakojad, ta tegi neile umber muuri ja rajas varavad. Ta puhus elu turuplatsidele ning tanavatele ning sai osaks sagivast rahvamurrust, sulas linna igasseelanikku, linnaelaniku igassemottesse ning unistusse ja kinkis neile enda omi. Ta nagi linnade tekkimist, seda, kuidas pandi pusti esimenepost ja t.oodi kohale esimenekivi, kuidas rajati esimene viinamagi ja kuidas sotkuti torres esimene saak. Ta nagi sundimas lap si, ta nagi maailma vastsundinu esimese pilguga ning rauga kustuva silmavalgu- sega,ta nagi inimeste elusid vaheldumas sundide ja surmade r,ingkaigus ja tundis esimest tukset arkava olendi ihus
» «Küllap vist, Bechaigne'i-emand.» «Näete siis, püsti pagan!» *** «Härra, niisugune on komme. Paleefoogt on kohustatud hukkamõistetud kurjategija kohtuotsuse täitmiseks välja andma -- ilmaliku inimese Pariisi prevoole, vaimuliku aga vaimuliku kohtu eesistujale.» «Tänan teid, härra!» *** «Oh, mu jumal!» hüüdis Fleur-de-Lys. «Vaene inimeselaps!» Ta pilk, mis üle rahvahulga libises, oli täis kurbust. Kapten, kes enam oli huvitatud temast kui rahvamurrust, näppis tema selja taga ta kleidi vöö kallal. Neiu pöördus paluva naeratusega ümber. «Palun, jätke ometi, Phoebus! Kui mu ema tagasi tuleks ja teie kätt näeks ...» Sel hetkel lõi Jumalaema kiriku kell aegapidi kaksteistkümmend. Rahulolu sumin käis läbi rahva. Vaevalt oli kaheteistkümnenda löögi kaja kustunud, kui 333 peade meri liikuma hakkas nagu lained tuulehoost Platsilt, aknaist, katustelt tõusis pöörane kisa: «Tuleb, tuleb!»
Umbes paarkümmend sammu enne hukkamiskohta kuulis ta kära ja tõld peatus. See oli enam, kui suutis taluda vaene Bonacieux, kelle jõud oli otsas üksteisele järgnenud üleelamistest. Ta tõi kuuldavale nõrga oige, mis kõlas kui surija viimne ohe, ja kaotas siis meelemärkuse. XIV MEES MEUNG'IST. Rahvasumm oli kogunenud kokku mitte mõne surmamõistetu võllatõmbamise ootusel, vaid poodu vaatlemiseks. 153 Tõld, mis hetkeks oli peatunud, hakkas jälle liikuma, tungis läbi rahvamurrust, jätkas oma teed, veeres piki Saint-Honore tänavat, pööras seejärel Bons-Enfants'i tänavale ja peatus ühe madala ukse ees. Uks avanes, kaks vahti võtsid oma käte vahele Bonacieux', keda toetas politseinik. Ta tõugati, koridori, sunniti üles minema trepist ja pandi ühte ootetuppa istuma. Kõiki neid liigutusi oli ta teinud täiesti masinlikult. Ta oli kõndinud kui unes, oli näinud ümbritsevaid asju otsekui läbi udu, ta kõrvad olid tajunud hääli, ilma et ta neid oleks mõistnud
annaabi.ee 
