Eesti mütoloogiast on üsna vähe andmeid, kuna eesti rahvapärimust hakati rohkem uurima ja koguma alles 19. sajandil. Selleks ajaks olid paljud müüdid ununenud ja rahva mälust kustunud. Siiski peame olema õnnelikud, et midagi on säilinud ja nii saame pilgu heita oma esivanemate mõttemaailma. Tänu selle eest, et meil on siiski üsna palju müüte säilinud, peame kindlasti ütlema ühele tuntud eesti müütide kogujale Friedrich Reinhold Kreutzwaldile, kes on koostanud rahvaluuleainelisi teoseid (,,Eesti rahva ennemuistsed jutud", ,,Kalevipoeg"). Rääkides eesti mütoloogiast, ei tohi mainimata jätta ka Friedrich Robert Faehlmanni, kes eesti kohamuistenditest lähtudes visandas suure osa ,,Kalevipojast" (,,Kalevipoja" pani lõplikult kokku Kreutzwald). Just Faehlmann arendas saksa ja antiikmütoloogia eeskujul välja pseudomütoloogilise eesti jumalatemaailma. Tänu Faehlmanni tegevusele hakati ka muudes
Samuti möönab ta, et regivärsilise rahvalaulu ainus väljund tänapäeval on selle kasutamine, ka professionaalses muusikas. Paljudel üritustel on Tormis olnud eeslaulja ning püüdnud inimesi panna tunnetama regilaulu maagiat. Seda maagilist kogemust annab ta edasi ka paljudes oma teostes, millest mõned sarnanevad koguni samanistlikele rituaalidele. Tormis tunneb väga hästi regilaulu ettekandemaneere ning nõuab rahvapärast laulumisviisi sageli ka oma teoste esitajailt. Rahvaluuleainelisi teoseid on juba Tormise varase loomingu hulgas. Üks varasemaid sedalaadi töid on segakooritsükkel "Kihnu pulmalaulud", mis valmis pärast Kihnu-reisi 1959. aastal. Rahvaviisi käsitlemises sai pöördeliseks teoseks viiest tsüklist koosnev sari "Eesti kalendrilaulud" (1966-1967) alaosadega "Mardilaulud", "Kadrilaulud", "Vastlalaulud", "Kiigelaulud" ja "Jaanilaulud". Selle tsükliga kujunes välja Tormise omapärane käekiri, mille
Tuumakama osa jutukirjandusest moodustasid rahvajutud, F.R. Kreutzwaldi "Eestirahva Ennemuistsed jutud" äratasid avalikkuse huvi rahvaloomingu vastu laiemalt. Algupärase proosa paremik käsitles põhiliselt kaasajale iseloomulikke probleeme olustikulis- realistlikus laadis. Jakob Pärn (1843-1916) - Tormas, sõprus Jakobsoniga sidus ta rahvusliku liikumise radikaalsema poolega, samas kujunesid head suhted Hurdaga. Kooliõpetajana kirjutas didaktilisi rahvaluuleainelisi ja argiolustikulisi jutte lastele ja kodudele. Selle perioodi esileküündivamad jutustused on Pärna "Oma tuba, oma luba..." (1879) ja "Must kuub" (1883). Lilli Suberg (1841-1923) tuli kirjandusse Jakobsoni õhutusel, kirjutades 1873. aastal autobiograafiliste sugemetega jutustuse "Liina" (1877), kuigi stiil ja keel jäävad soovida, hindas Jakobson selle algupärasust. Haritud eestlannade ideaale esitab Suburg veel jutustuses "Maarja ja Eeva..
annaabi.ee 
