muutuvas maailmas etnoloogi jaoks üks põnevamaid, kuid ühtlasi ka raskemaid teemasid. Kui me nüüd tahame iseloomustada ühe Euroopa väikerahva nüüdisaegset kultuurilist palet ja valime selleks välja ühe Nõukogude liiduvabariigi, Eesti NSV ja selle põhirahvuse eestlased, siis puutume kokku industriaalühiskondadele omasest üldolukorrast mõneti erinevate ja asja veelgi keerukamaks muutvate teguritega. Rahvakultuuride teadlik ja aktiivne arendamine toimub loomulikult põhiliselt vaimse kultuuri valdkonnas, mistõttu etnilised iseärasused on siin selgemini nähtavad kui hoopis tugevamini integratsiooniprotsessist haaratud materiaalses kultuuris (Viires 2001). 1940. aastail lõid Teise maailmasõja sündmused ja Nõukogude anneksioon Eestis täiesti uue kultuurisituatsiooni. Rahva kultuurilool on kaks põhilist aspekti: 1)
☼ mikro - viitab meetodile, analüütilise detailsele lähenemisviisile “Juust ja vaglad. Ühe 16. sajandi möldri maailm”(1976) ☼ 20. saj bestseller: juhtumuuring, 16. saj möldrist, kohtuprotokollide allikad ☼ püüdis konstrueerida möldri maailmapilti ☼ üks hästi dokumenteeritud juhtumi uurimus, teiselt rahvakultuuri ajalugu, küla elanik, mölder, tema maailmapilt. raamatu ja lugemise ajalugu, mölder - suur lugeja. eliidi kultuur ja rahvakultuuride element (kus ta oli üles kasvanud) - mölder arvan, et kosmos sarnaneb juustule, kuidas ühelt poolt põimitud teaduslik vaade, teadmine kosmosest, ja teiselt poolt kosmost mõtestatakse argi, metafooridega “Ajaloo ööpoolel. Nõiasabati lahtimõtestamine” ☼ 1 pool:nõia uskumuste sünd, analüüsib nõiauskumuste ja nõidade tagakiusamise esiletõusu 14. sajandi Prantsusmaal ja selle levikut
3. Rahvakultuuriajaloo allikad on ebaselged ja ebamäärased. 4. Rahvakultuuri ajalugu kipub käsitama rahvakultuuri staatilise ja muutumatuna, ei suuda seletada selle muutumis- ja arenemispõhjuseid, regionaalseid ja sotsiaalseid erinevusi. Peter Burke: rahvakultuuri mõiste on siiski vajalik: "Rahvakultuuri ideed on kerge kritiseerida ja raske hüljata. Nagu paljusid üldmõisteid, oleks sedagi ehk parem kasutada mitmuses kui ainsuses ning samuti tuleks eliitkultuuride ja rahvakultuuride erinevust mõista pigem määra- kui liigierinevustena. Ma leian, et Roger Chartier'l on õigus, kui ta rõhutab tõsiasja, et kultuurinähtused pole olemuslikult,,rahvalikud" ega ,,elitaarsed", vaid rändavad ühest ühiskonnarühmast teise, nii ,,üles" kui ka ,,alla". Ent sellisest vahetusest kõnelemisel ei saa ikkagi vältida mõisteid nagu eliitkultuur või rahvakultuur!" Mihhail Bahtin (1895-1975) "François Rabelais' looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur" (1940, ilm. 1965)
annaabi.ee 
