On ta siin pinnal pesitsenud ju aastatuhandeid ning esimesed märkmed Maarjamaalasest ulatuvad varasemasse perioodi kui Columbus Ameerika avastas. Et eestlase olemusest aru saama hakata, ongi tarvis vaadata kaugesse minevikku, mil lihtne talupoeg oma adra mõõga vastu vahetas ja oma vabadust kaitsma hakkas. Siit võime järeldada, et eestlane on visa oma kodu ja peret kaitsma. Isegi kui raudrüütlid oma suurte vägedega talupoja koduõuele tikkusid, ei vandunud ta alla ning vere ja valuga rahurikkujad tagasi lõi.Eestlased on väike rahvas.Jah väike, aga visa nagu sipelgas. Lõpuks pidi küll lihtne maamats ristiusu vastu võtma ning sakste ikalduse all sajandeid kannatama, kuid ka see ei murdnud tema hinge,nagu näitavad ka Jüriöö ülestõus ja Liivi sõda. Eestlane jäi eestlaseks ka siis kui teda piitsutati ja mõisahärra heaks pärisorjusesse sunniti. Peale rasket tööpäeva läks ta ikka armsasse hiiekotta ja needis kõik need uhked härrad viimseni ära. Eestlane oli jonnakas
vahetpidamata edasi võristanud ja ta ise oli kogu aeg neid kuulanud. Ta oli mürgli kohta teatud seisukoha võtnud ja oli otsustanud oma asja lõpuni viia, kindlasti lootes, et rahva tähelepanu veel tema poole pöördub. See lootusesädemeke lõi ergama, kui ta nägi Quasimodot ja Coppenole'i ühes narride paavsti jõuguga suure kisa ja käraga saalist välja minevat. Rahvahulk ruttas õhinal neile järele. «Hüva,» ütles ta endale, «nüüd lähevad kõik rahurikkujad minema.» Kahjuks olid need rahurikkujad kogu rahvahulk, ühe minutiga oli saal tühi. Tõtt öelda, saali jäid veel mõned pealtvaatajad. Need olid naised, raugad ja lapsed, kel küllalt oli sellest lärmist ja märulist. Mõned neist kõndisid üksikult ringi, teised olid sammaste ümber kogunenud. Mõned skolaarid istusid kaksiratsa aknalaudadel ja vaatasid välja platsile. 50 «Noh,» mõtles Gringoire, «inimesi on veel küllalt jäänud, et minu müsteeriumi lõpuni kuulata
Eile htul kuningaga malet mängides jutustas härra kardinal kaastundlikul ilmel, mis mulle sugugi ei meeldinud, et üleeile need neetud musketärid, need käratsejad -- kardinal rõhutas neid sõnu eriti irooniliselt, mis mulle veel vähem meeldis --, need kiitlejad, lisas ta, vaadates mulle otsa oma tiigripilguga, olid üleeile õhtul mingis Ferou tänava kõrtsis lärmanud ja tema kaardiväe patrull -- mulle tundus, et ta tahab mulle näkku naerda -- oli sunnitud rahurikkujad areteerima. Tuhat ja tuline! Teie peate sellest ometi midagi teadma! Areteerida musketäre! Teie, teie olite ju seal, ärge ajage vastu, teid tunti ära ja härra kardinal mainis teie nimesid. Lõpuks see on minu enda süü, jaa, minu süü, sest ma ise valin endale 35 mehed. Teie, Aramis, mille kuradi pärast küsisite te minult musketärimantlit, kui preestrikuub teile palju paremini istub? Ja teie, Porthos, kas te selleks kannate kuldset mõõgarihma, et selle külge õlest mõõka riputada
annaabi.ee 
