on seal asetsenud Viikingite ajast peale. Linna üle 1000 aastase ajaloo juures on ta läbi elanud palju muudatusi, eriti viimasel sajandil. Euroopa Liidu leping ja tõusvas joones õitseng on Dublinist teinud kasvava majandusega mitmekultuurilise linna. Linnast voolab läbi Iirimaa üks pikematest jõgedest Liffey jõgi, kaugel pole Dublinist ilusad mäed, nimelt Wicklow mäestik. See jääb tunni kuni pooleteist tunni kaugusele linnast kui minna autoga, sõites mööda rahulikest küladest koos väikeste majade ja ilusate aedadega. Dublin ise on aga kultuuri keskuseks. Sealt võid leida kõike enda valikule pisikestest tänava kohvikutest, kus saab võtta Iirimaale palju kuulsust toonud iiri õlut Guinness'i, kuni muuseumideni ja kunstigaleriideni välja. Dublin on muidugi koduks ka suurele kirjanduse traditsioonile, sinna sisse nimetades Shaw, Yeats, Wilde, Joyce ja Beckett. Kuritegu on rääkida Dublinist ja mitte mainida selle linna arhitektuuri
lemmikelemendiks portikus. Sakraalhooned loodi tsentraalehitistena, neid krooniv kuppel meenutas antiikset sammastega ümbritsetud ümartemplit. Muuseumihoonete ehitamisel juhinduti kreeka templiarhitektuurist. Antiikaja templiarhitektuur oli nii mõnigi kord eeskujuks ka sakraalehituste loomisel, eriti kõrgklassitsismis, kus taotleti vormide lakoonilisust, proportsioonide harmooniat ja monumentaalsust. Lossiehitusel lähtuti klassitsismile omastest selgetest ja rahulikest vormidest. Pargiarhitektuuris kujunes välja maastikuline e inglise stiilis park. Sisekujundus. Klassitsismile omane sirgjoon hakkas välja tõrjuma rokokoo keerukaid vorme, hüljati Helli Sisask. Arhitektuuri ja interjööri ajalugu. Stiilid. Konspekt II osa 6 illusionistlikud taotlused, sellele eelistati puhast valget seinapinda ja siledat lage, mille nurkades või äärtes võis olla stukkdekoor, keskkohta märkis stukkrosett. Ruumid olid suured, trepikäigud avarad.
Aeg-ajalt see müra ja kära suurenes, vool, mis kogu seda rahvahulka suure trepi poole viis, hoovas tagasi, läks segi ja keerdu. Selles oli süüdi mõni müks ammukütilt või prevotee-seersandi hobuselt, keda korrapidamiseks siiasinna tantsitati. -- kena traditsioon, mida prevotee pärandas konnetaablitele *, need ratsapolitseile, ratsapolitsei aga meie Pariisi sandarmeeriale. Uksed, aknad, katuseluugid ja katused kihasid tuhandetest inimestest, rahulikest ja ausaist kodanikest, kes vaatlesid ainult Paleed ja rahvahulka ning muud ei tahtnudki, sest Pariisis on küllalt inimesi, kes rahulduvad vaatlejate vaatlemisega, jah, isegi sein, mille taga midagi sünnib, väärib meil tähelepanu. Kui meil, 1830-nda aasta inimestel, oleks võimalik olnud mõttes seguneda nende viieteistkümnenda sajandi pariislastega ja koos kõigi nende rühkijate, rüselejate ja tõugatutega sisse tungida määratusse Palee saali, mis nüüd, 6
annaabi.ee 
