Nii nagu sidrunit pigistades saab limonaadi, siis tuleb ka inimestele natuke aega anda ajurakkude pingutamiseks. Küll siis ka korralikud vastused välja vupsavad. Minul sellega probleemi pole, ma suudan ka väga lihtsalt öelda, mis elu mõte on. Sellegi poolest ma seda ei tee, sest nagu öeldakse, et enne mõlte, siis ütle või üheksa korda mõõda ning üks kord lõika. Need vanasõnad peavad alati paika. Kui küsida minult, mis on minu elu mõte, siis esimesena lööb mulle pähe, et rahateenimine Raha muudab elu palju muretumaks. Rikkal inimesel on võimu ning ta saab lubada endale mida iganes. Rahaga on lihtsam oma unistused ja eesmärgid täide viia. See on vahend, mida me kasutame iga päev. Ilma selleta pole võimalik elada, sest meil on vaja makse maksta, süüa osta ja muid teenuseid kasutada. Niisiis üheks minu elu mõtteks on rahateenimine. Inimene ei toitu ainult leivast, vaja läheb ka vaimuvara - on tänapäeval laialt levinud arvamus.
Voltairel oli suurimaks saavutuseks tema elu ise. Oma suhetes Preisi kuningaga Friedrich IIga tõestas ta, et filosoofi võib ka kuningaga kui võrdsega rääkida. Tema suhted kirikuga näitasid, et inimene ei vaja preestrite õnnistust selleks, et teda tunnistataks teenekaks. Voltaire pälvis oma võimed oma emapoolselt esivanematelt. Selle viitavad ka tema emapoolsete onude vaimne võimekus. Tema vanemad olid François Arouet ja Marie Marguerite d'Aumart de Mauleon. Voltaire'i rahateenimine ei huvitanud, tal oli alati mõni naine või sõber, kes teda ülal pidas. Üks daam isegi oli valmis temajaoks lossi ehitama, ning ehitasgi selle. Voltairele pakuti lõpuks pensioni, autasusid ja kohta õukonnas, aga ta keeldus. Voltaire'le meeldis väga juua kohvi, temajaoks oli normaalne juua 75 tassi kohvi päevas. 1745 määrati Voltaire kuninglikuks ajalookirjutajaks. Lõpuks ostis Voltaire endale lossi Sveitsi piiri lähedale. Nüüd
loob eelduse, et vabakasvatusega noorest sirgub kord edukas inimene. Läbi kogu inimkonna ajaloo on headus, ausus, abivalmidus ja sõbralikkus jäänud väärtusteks, mille suunas lapsi kasvatada. Samamoodi pole olnud aega, mil poleks taunitud alatust, valetamist, reetmist, laimamist ja kadedust. Kuid ometi on paljud väärtused läinud üle materiaalseteks. Ning just materiaalsus ähvardab tappa meie tulevad sugupõlved. Miks? Aga seepärast, et rahateenimine on juba ammu kultuseks saanud ning enda järeltulijatele ei suudeta enam aega pühendada. Lapsed on päevast päeva võõraste kasvatada. Alguse saab see lasteaias ning edasine tee viib läbi põhikooli kas kutsekooli või gümnaasiumisse. See võib ka sootuks katkeda. Vähese vaba aja, mille vanemad lapsega veedavad, üritavad nad mitte käitumisnorme kehtestades mööda saata, vaid veeta aega positiivselt ja kvaliteetselt. Lapsele soovitakse pakkuda parimat
minema eriarsti juurde. See on juba ammugi teada, et mitte ükski tavainimene, kellel puudub rahaline võimalus, ei saa oma muredega pöörduda eriarsti poole, mis on ka erimaksumusega. Ka tervis maksab! Inimene tunneb rõõmu väikseimagi pisiasja pärast, mis on talle kasulik ja mida ta ihkab. Pisiasjade olemasolu tagab jällegi enam-jaolt raha. Väga suur hulk inimesi töötab päevast-päeva, et osta endale koju leiba, või toita oma lapsi. Tavaliselt piirdubki töötamine ja rahateenimine ainult sellega, et tehakse ainult eluliselt vajalikud asjad ära, aga kuhu jääb inimese meelerahu ja puhkamine? Inimene vajab puhkust ja meelelahutust, et pääseda argipäevamuredest, leida aega enda jaoks ja lõõgastuda, kuid raha puudumisel ei ole see mitte mingil juhul võimalik. Sellisel juhul ei saa olla õnnelik, olgugi et väliselt, kuid sügaval sisimas kindlasti mitte. Üldlevinud mõiste ütleb, et armastus on kõik, mida üks inimene vajab. Jah, see on ainult teatud
liikumist. Ka autori veendumus, et eesmärke on vaja selleks, et saavutustest rõõmu tunda, on minu arvates vaieldav. Nimelt on paljude inimeste jaoks tähtis eesmärgi kui sellise eksisteerimine, mitte aga niivõrd selle saavutamine. Ilmselgelt jääb laiaulatusliku järelduse tegemiseks teemakohasest arutelust puudu. Näiteks oleks autor võinud raha ületähtsustamise hukkamõistmise asemel rõhutada, et nii need, kelle eesmärgiks on rahateenimine, kui ka need, kes seda ei väärtusta, omavad mingit kindlat eesmärki, mis aitab neil õnnelikuks saada. Arusaamatuks jääb ka väide, et eesmärgid ainuüksi ei muuda meid õnnelikuks. Oleksin tahtnud teada, mis autori arvates meid siis õnnelikuks muudab. Kahjuks rändab autor sellelt teemalt kohe eesmärkide saavutusviiside juurde ning küsimus jääb lahtiseks. Essee lõpuks tuleb aga välja, et õnne tagavad hoopis
Miks suhtus Platon kunsti alavääristavalt Platoni teostes leiame terve rea erinevaid tehnikaid arstitehnika, kaokatehnika, kõnemehetehnika jne. Tal on kaks selgesõnalist tehnikaliiki. Esimene jaotab tehnika vormid tulemuse järgi kahte rühma ja on sõnastatud dialoogis. Esimene rühm on tekitavad tehnikad igasugune hoolitsemine sureliku keha eest. Teise rühma kuuluvad kõik teadasaamise õppimise ja tunnetuse liigid, samuti rahateenimine, sport ja jaht. Need on haldustehnikad. Seda Platon ei fikseeri kus tehnika algab või lõpeb. Kunst ei rajane teadmisel ja tehnikal. Kunst rajaneb maanial ja entusiasmil. See kes toetub oma tehnilistele võimetele, ei saa kunstnikuks, vaid jääb alati tehnikuks. Tõeline kunstnik ei tee midagi sellist, mida ta teab. Kunst on jumala and inimestele. Aga milleks inimestele niisugune hullmäratsev and? Muusilised kunstid on naudinguks. Vanal muusikale ie ole mõtet ja klassikaline muusika
annaabi.ee 
