tuppa pidid mahtuma ta ise, naine Marfa, ahi, kaheinimese-voodi, surnukirstud, höövelpink ning muu majakraam. Jakov töötas surnukirstude valmistajana, mis ilmselgelt erilist kasumit väikeses linnas sisse ei too. Kirstumeisterdamise kõrvalt tõi talle väikest tulu ka viiulimäng, teda kutsuti vahest orkestrisse mängima kus olid harilikult ainult juudid, keda Jakov hakkas ajapikku vihkama. Eriti hakkas ta vihkama juuti kes kandis tuntud rahamehe Rothschildi nime. Rothscild mängis orkestris viiulit, ta oskas isegi kõige lõbusamat lugu haledalt mängida. Jakov polnud kunagi heas tujus, sest ta pidi alati suuri kahjusi kandma. Ta isegi pidas päevikut et enda kahjud kõik ülesse kirjutada ja järge pidada palju tal näiteks aastas teenimata jäi. Kuhu Jakov ka ei vaatanud, igalpool nägi ta ainult kahjusi. Jakovi naine Marfa jäi aga haigeks. Lamava Marfa kõrval meenus Jakovile, et ta pole vist
ära kasutada. Selleks et pääseda kõrgseltskonda pidi olema hea soovitaja. Keegi, kes võtaks kaasa ballidele, et seal inimestega tutvuda. Kuid veelgi parem oleks võtta endale kaasaks keegi kõrgseltskonnast. Täpselt seda vikontess soovitaski. Ta leidis, et Rastignac võiks ära võluda proua Nucingeni, maineka rahamehe abikaasa. Rastignac oli enne juba proovinud tutvust sobitada isa Goriot teise tütrega, proua Restaud'ga. Tema aga suhtus nooremehesse põlglikult ega soovinud teda enam oma kodus näha. Kuid proua Nucingeniga hakkas asi kohe edenema. Nad hakkasid aina tihedamini kohtuma. Aeg läks aina edasi, Eugene käis ballidel ja kohtumistel ning tundis end tähtsalt.
nii palju raha, eriti hetkel valitseva majanduskriisi ajal. Harju tänava taashoonestamise edasilükkamine teeb olukorra vadi keerulisemaks. Mida aeg edasi, seda ebasobivamat arhitektuuri võidakse sinna ehitada, sest igal uuel ja rahvusvahelisema taustaga põlvkonnal jääb vähemaks või kaob sootuks igasugune hingelähedus ning isiklik suhe meie vanalinnaga. Seda olukorda sõnastas väga värvikalt Leonhard Lapin (2006): "Kapital ei tunne ju rahvust ning tänapäeva arhitekt on hoor rahamehe embuses!". Tema arvates juhul kui Eesti Vabariik oleks säilitanud oma iseseisvuse ka pärast märtsi pommitamist, oleks majaomanikud Harju tänava hoonestuse aastakümnega taastanud. Sel viisil oleks linnastruktuur säilinud ja keegi ei saaks täna vaielda, mida selle alaga ette võtta. Kokkuvõtte Kõikide vaidluste tulemusel teemal, mida teha Harju ja Niguliste kiriku vahelise maa- alaga, ehitati ajutise lahendusena modernse välisilmega haljasala
vahel oma orkestrisse, viiekümnekopikalise päevapalgaga, arvestamata kingitusi külalistelt. Kui Pronks orkestris istus, siis higistas ja punetas kõigepealt ta nägu; oli kuum, küüslaugu hais tahis hinge kinni panna, viiul vingus, parema kõrva juures norskas kontrabass, vasaku kõrva juures nuttis flööt, mida mängis kõhn punapäine juut, kelle nägu kattis tihe punaste ja siniste soonekeste võrk ja kes kandis tuntud rahamehe Rothschildi nime. See neetud juut oskas isegi kõige lõbusamat lugu haledalt mängida. Ilma mingi nähtava põhjuseta täitis Jakovi hinge ajapikku viha ja põlgus juutide, eriti aga Rothschildi vastu; ta hakkas tüli norima, teda santide sõnadega sõimama ja tahtis talle kord isegi naha pale anda; ja Rothschild solvus ja lausus, vaadates talle otsa metsikul pilgul: ,,Kui ma teie annet ei austaks, siis oleksite mul juba ammugi aknast velja lennanud." Siis hakkas ta ise nutma
annaabi.ee 
