Prantsusmaal, olid välja töötatud põhjalikud sõjaplaanid. Sõja vallandumisele aitas kaasa ka rahvas, kes mingil määral sõda isegi pooldas. Esiteks ei suutnud demokraatlike riikide elanikud oma valitsustele selgeks teha, et sõjast tuleks loobuda. Sellest võib järeldada, et sõda sooviti. Selle tõestuseks on see, et paljude riikide sotsialistlikud erakonnad hääletasid parlamendis sõjaotstarbeliste rahaeralduste poolt. 20. sajandi alguses oli veel levinud kujutelm sõjast kui romantilisest sündmusest. See arusaam levis nii lihtrahva kui ka näiteks relvatöösturite hulgas, hõlmates seega erinevaid kihte. Teiselt poolt vaevalt, et oodati sõda 10 miljoni hukkunuga. Ilmselt ei osatud ohtu õiglaselt hinnata, kuna varem ei olnud toimunud ühtegi nii ulatuslikku sõda. Samas ilmselt ei oleks ka rahvapoolset vastupanu maha surutud, isegi kui seda oleks ilmnenud.
vastuvõetamatu. Kodanikuühiskonna tekkimisel postsotsialistlikes riikides on ka mitmeid probleeme. Ohtlik on kolmanda sektori arendamise sildi all kaubastada tõelisi teenuseid (lastespordikoolid, ümberkoolitus, vanurihooldus jne). Sel teel heidetakse kogu koorem inimeste endi kaela. Tulemuseks võib olla ebavõrdsuse ja sotsiaalsete pingete järsk kasv. Tekkiv kodanikuühiskond vajab kaitset haldusriigi laastava korruptsiooni eest. Selleks tuleb rahaeralduste kriteeriumid kodanikuühendustele teha läbipaistvaks. Kui vara antakse ühendustele läbipaistmatult, võib ligipääs teenusele väheneda, kvaliteet langeda ja hind tõusta. Sel juhul ei tööta kolmas sektor mitte kodaniku heaks, vaid hoopis kasumi teenimise eesmärgil. Riigi mätta otsat vaadatuna on probleem selles, et kolmas sektor „korjab üles maas vedeleva võimu ja raha“ ning hakkab siis riigile oma nõudmisi esitama. Näiteks on Eesti valitsusel probleeme mitmete
Kodanikuühiskonna tekkimisel postsotsialistlikes riikides on mitmeid probleeme. Ohtlik on kolmanda sektori arendamise sildi all kaubastada tõelisi teenuseid (lastespordikoolid, ümberkoolitus, vanurihooldus jne). Sel teel heidetakse kogu koorem inimeste endi kaela. Tulemuseks võib olla ebavõrdsuse ja sotsiaalsete pingete järsk kasv. Tekkiv kodanikuühiskond vajab kaitset haldusriigi laastava korruptsiooni eest. Selleks tuleb rahaeralduste kriteeriumid kodanikuühendustele teha läbipaistvaks. Kui vara antakse ühendustele läbipaistmatult, võib ligi- pääs teenusele väheneda, kvaliteet langeda ja hind tõusta. Sel juhul ei tööta kolmas sektor mitte kodaniku heaks, vaid hoopis kasumi teenimise eesmärgil. Riigi mätta otsat vaadatuna on probleem selles, et kolmas sektor „korjab üles maas vedeleva võimu ja raha“ ning hakkab siis riigile oma nõudmisi esitama. Näiteks on Eesti valitsusel
annaabi.ee 
