3 2. RAHA TEKKIMINE JA ARENG Raha on oma arengus läbi käinud pika tee. Raha tekkis ja arenes käsikäes kaubavahetusega, mille algelisim vorming oli bartertehing kaupade ja teenuste vahetamine kaupade ja teenuste vastu ilma raha kasutamiseta. Kaubavahetuse arenedes kujunesid välja teatud kaubad, mida eelistati bartertehingutes teistele kaupadele. Neid kaupu hakati nimetama kauprahadeks ehk rahadeks, mis omasid kaubana väärtust ka siis, kui neid rahana ei kasutatud. Näiteks teokarbid ja valgete põhjapõtrade nahad. Järgmiseks tekkisid rahad, mida tehingupartnerid rahana aksepteerisid, kuid mis ei omanud iseseisvat väärtust kaupa esindav raha. Kuna sageli osutus keeruliseks osta ja müüa inimese töö tulemust, siis võeti probleemi lahendamiseks kasutusele süsteem, mis võimaldas kauplemisel kasutada üldtunnustatud maksevahendit raha.
7. jaanuari valitsusistungil esitatud aruandes märkis rahaminister Juhan Kukk, et suurema välislaenu saamine on lootusetu, kuid olukord nõuab erakorraliste abinõude kasutuselevõtmist ning tegi ettepaneku panna rahadena käima eespoolt mainitud trükitavad võlakohsutused. Lõpliku otsuse tegi valitsus 16. jaanuaril 1919. Lisaks oli valitsus 4. jaanuaril rahaministri ettepanekul kinnitanud määruse Tallinna Arvekoja tähtede kehtestamiseks rahamärkidena. Rahadeks kuulutatud pabereid 16. jaanuaril 1919 tegelikult veel ei olnud. Esimene partii võlakohustusi saabus Helsingist Tallinnasse 21. jaanuari õhtul. Rahaministri täpsustavad teadaandes 23. jaanuaril kuulutatigi välja, et ajutiselt pannakse seadusliku makseabinõude kehtima 50, 100, 200, 500 ja 1000 marga suurused võlakohustused. Ühtlasi peatati võlakohustuste müük ja vahetus Vene rahade vastu, kuid jätkus 5000- ja 10 000 margaste võlakohustuste müük ainult Saksa ja Soome rahade vastu
kohe tegema ettevalmistusi päris oma raha emiteerimiseks. Kuigi rahatähtede kehtestamise otsus võeti vastu juba 30.novembril Ajutise Valitsuse istungil, läks uue raha käibeletulemisega siiski veidi aega. Kuid vahendeid riigi kulutusteks, eelkõige Vabadussõja pidamiseks oli tarvis otsekohe. Rahapuuduse leevendamiseks kuulutas Eesti ajutine Valitsus 18. jaanuaril 1919 riiklikeks ,,maksuabinõudeks" mitmesugused väärtpaberid. Alguses rahadeks kuulutatud pabereid tegelikult veel ei olnudki ning erakorraliselt pandi rahadena käima trükitavad võlakohustused(Lisa 2). Rahadena kasutuselevõetud võlapaberite ehk nn poolraha välimus polnud tõesti suurem asi ja nii riigivõim kui ka rahvas käsitlesid seda hädarahadena. Rahavarude täiendamiseks andis riigikassa välja ka veksleid(Lisa 2) nimiväärtusega 1000 100 000 marka, mida elanikkond hakkas rahatähtede puudusel omavoliliselt rahamärkidena kasutama
annaabi.ee 
