Juba mõnisada raskelt relvastatud ratsanikku kujutas endast ohtlikku jõudu. Tuhandetesse ulatuv sõjavägi oli aga õige harv nähtus. Lahingus rivistusid rüütlid tavaliselt pikka viirgu. Pealiku märguande peale hakkas see vaenlase poole liikuma. Vaenlasele vastu ratsutav rüütel võttis paremasse kätte piigi ja vasakusse kilbi. Algul liiguti rahulikult, kuid mida lähemale vaenlasele, seda suuremaks hoog läks. Lahinguvälja keskel põrkasid vastased suure raginaga kokku. Piigid purunesid tavaliselt juba esimeses kokkupõrkes. Seetõttu haarati nüüd mõõgad, otsiti endale sobiv vastane ja kogu lahing muutus sisuliselt kahevõitluseks, kus igaüks püüdis oma vastast sadulast maha paisata. Võidetud vastast enamasti ei tapetud. See polnud rüütlireeglite kohane ega ka kasulik. Hoopis tulusam oli nõuda vangistatud vaenlase eest lunaraha. Seetõttu oli ka langenute arv lahingus üsna väike. Rüütliks saamine polnud kuigi lihtne
Ta oli päris kurb, sest tema käpad said kõvasti haiget. Toots lootis, et jänes tuleb teda lohutama. Jänes küll nägi, et Toots kukkus, kuid ei läinud koera lohutama. Selle asemel jooksis ta aina edasi. Jänes jooksis nii kiiresti, et ei märganud teel olevat põõsast. Ta jooksis raginaga põõsasse. Nüüd oli jänes õnnetu, sest põõsa okkad torkisid 2. teda. Tiit kahetses, et ei läinud koera Sisutaastavatel e ja lokaalse lohutama. Ta sai aru, et teiste ees oma sidususe, oskustega eputamine võib hoopis karistuse järeldamist- endaga kaasa tuua. Kõik jutu osad olid tuletamist nõudvate olemas
" ,,Sina ole vait!" karjus proua Malmberg vastu ja taganes ka ise ukse poole, eemaldudes nõnda hullunud mehest. Ja pöördudes Indreku poole, kes ka püsti karanud, käskis ta: ,,Ütelge talle veel kord kindlasti, et ta süüa ei saa, lõhkugu või kogu maja." ,,Ah ei saa?!" karjus vürst Indrekule vastu, kui see oli talle proua Malmbergi sõnad edasi andnud, ja kahmas laualt ühe käputäie riistu teise järele, et neid hirmsa raginaga põrandale virutada. Vististi oleks ta nad kõik kuni viimseni hävitanud, kui mitte Ramilda poleks siia sattunud. Ta ei pannud teiste hirmunud nägusid tähelegi, nägi ainult vürsti, kes töötas kui hullumeelne. ,,Kui kena, kui imekena!" hõiskas ta rõõmu pärast, kui vürst käputäie riistu põrandale virutas. ,,Niisugust müra pole ma veel ühelgi ilutulestikul kuulnud!" Need sõnad räägiti saksa keeles ja sellepärast ei võinud vürst neist aru saada, aga ta kuulis uut
annaabi.ee 
