võis seda mängida isegi surnuvalvamise juures ja paastuajal, kui kõik muu pillimäng, laulmine ja lõbutsemine oli keelatud. On täiesti võimalik, et kannelt vanematel aegadel palju tantsupilliks ei kasutatudki. Kandlest on juttu mitmesugustes ürikutes. Nii kuuleme selle esinemisest isegi Tallinn eestlaste hulgas XVI sajandil. Ühes tülis 1579. aastal mittesaksa lihunike seltskonnas oli kannatajale poolele laual lebanud "mittesaksa harfiga" pähe löödud ja nõnda see pill sattuski raekohtu protokolli. Veel XVIII sajandil anti välja määrusi, mis keelasid linnades pulmapidudel mängida torupilli ja kannelt kui talupojapille. Keeld oli muidugi sihitud talupoegadest ja agulirahvast pillimeeste vastu, kes said linna ametnike muusikute teenistusele kardetavaks. Nii kaebas aastal 1722 Tartu linna muusika Georg Selge ühe kodaniku peale, et see on pulma, kus viibinud isegi tsunfti oldermann ja teisi auväärseid kodanikke,
Wanradt-Koelli katekismus Wanradti ja Koelli katekismus oli 1535 Wittenbergis 1500 eksemplaris välja antud eesti- ja alamsaksakeelne luterlik katekismus, kõige vanem (osaliselt) säilinud trükis, mis sisaldab eestikeelset teksti. Raamatu koostas Niguliste kiriku õpetaja Simon Wanradt ning tõlkis Pühavaimu kiriku õpetaja Johann Koell. Katekismuse levitamine keelati väidetavate tõlkevigade tõttu. Johann Uexküll 7 mail 1535 aastal hukati Tallinna raekohtu otsusel Harju väravas pea mõõgaga maharaiumise teel Riisipere mõisnik Johann Uexküll, süüdistatuna oma talupoja Suurepere Madise piinamises ja puuhaluga surnuks peksmises. Hans Susi 1540 aastal tehti Tallinna ladinakooli õpilasele, eestlasele Hans Susile (surnud 1549) ülesandeks eestikeelsete evangeeliumide ja lauluraamatu käsikirja koostamine. Perikoobitõlkeid (jumalateenistusel etteloetav pühakirjatekstid) on hiljem kasutanud nähtavasti nii Müller kui Stahl.
luuletusi ning kolm näidendit. 14.VAIMUELU 18. JA 19. SAJANDI VAHETUSEL 19. sajandi algus oli aeg, mil Balti kubermangudes tekkisid esimesed ühingud, millel olid teaduslikud ja kirjanduslikud sihid. 19. sajandi algul oli eestis kaks trükikoda, Tartus Grenzius ja Tallinnas Minuth, endine Lindfors. 18. sajandi teisel poolel loodi Eestis kohaliku saksa haritlaskonna tarbeks nn. lugemisseltse ja laenuraamatukogusid. Aastal 1783 tuli Tallinna magistraadi (raekohtu) teenistusse August von Kotzebue, kes oli juba noorest peale ka näidendeid kirjutanud ja ise näidelnud. Tallinna amatöörteater (1784-95), mille direktoriks sai v. Rosen ja sekretärina tegutses Kotzebue, jäigi neil aastatel teatrikultuuri peamiseks kandjaks Eestis. Sajandivahetusel püüti teatri tegevust seada uuele alusele ja sõlmida lepinguid kutseliste näitlejatega, milleks andis tõuke Mme Tilly trupi (nn. ooperiseltskonna) külaskäik.
annaabi.ee 
