Paralleelselt levis vabavärss ja riimiline laul. 7. Alliksaare loomingu iseloomustus Jätkas Underi, Talviku ja Alveri traditsiooni. Kirjutas väljapeetud keeles ja reeglipärases vormis ülevaid luuletusi. Neis on kauneid väljendeid ja vaimuideaale, ajatuid igatsusi ja abstraktsust. 60-dante alguses muutus Alliksaare käsitlus luulekeelest. Tema luulelaad on lähedal sürrealistide arusaamale teadvuse vabast voolamisest. Loomingu radikaalsemale järgule on iseloomulikud kõlaseoste otsimine ja nendega mängimine ning teksti ehitamine kordustele ja vastanditele. Luuletused muutuvad alguse ja lõputa vabavärsilisteks tekstideks. Esimene luulekogu ,,Olematus võiks ju ka olemata olla" 8. Rummo loomingu iseloomustus Rummo tekstid on lüürilised, algupäraselt kujundlikud, aga samas küllalt lihtsad ja igati maised. Kogemuse võimsus ja ehtsus kontrasteerub kogeja inimliku haprusega. 9. Kaplinski loomingu iseloomustus
Marburgis (Marburger Religionsgespräch), kuid üksmeelele ei jõudnud. Lutheri meelest oli armulaud osasaamine Kristuse ihust, Zwingli seevastu pidas seda vaid sümboolseks mälestuspühaks. Kalvinismi kujunemine ja levik Johann Calvin 1536. aastal võttis ka ilmalikele arusaadavas keeles kokku kogu protestantliku dogmaatika, pannes aluse luterlusest märksa radikaalsemale kalvinismile. Kesksel kohal Calvini õpetuses oli jumaliku ettemääratuse ehk predestinatsiooni tees. Selle kohaselt on Jumal määranud ühed inimesed õndsaks saama, teised aga hukatusse. Kalvinistid koondusid Sveitsi lääne ossa. Juba 1559. aastal oli asutatud Genfi akadeemia, mis seadis eesmärgiks kalvinismi levitamise üle kogu Euroopa
See peatas mõneks ajaks reformatsiooniliikumise Sveitsis ning kindlustas osades kantonites katoliku usu püsimajäämise. Uue hoo reformatsioonile andis Pariisist protestantlike vaadete pärast Baselisse põgenenud Johann Calvin (prantsuspäraselt Jean Cauvin) (150964), kelle 1536. aastal avaldatud ,,Ristiusu õpetus" (Christianae religionis institutio) võttis ka ilmalikele arusaadavas keeles kokku kogu protestantliku dogmaatika, pannes aluse luterlusest märksa radikaalsemale kalvinismile. Kesksel kohal Calvini õpetuses oli tees jumalikust ettemääratusest ehk predestinatsioonist. Selle kohaselt on Jumal määranud ühed inimesed õndsaks saama, teised aga hukatusse. Kui katoliku kiriku arvates võis inimene oma käitumisega õndsaks saamisele kaasa aidata, siis Luther eitas inimese tahtevabadust kui vastuolu Jumala kõikvõimsusega. Samal seisukohal oli ka Calvin, kuid tema arvates võib Jumal meile oma valikust ka maises elus märku anda
annaabi.ee 
