" Päikeselise ilmaga tuleb silma ette kindlasti kollane ning helesinine värv, pimeda toaga punane ning tumepruun ja talvega kindlasti valge värv. Helid loovad novellis teatud õhkkonna. Kui on pime või hämar, tunduvad helid kuidagi hirmutavad, õudust tekitavad: ,,Hämaras toas kuuldus ainult kõrvitsa nagin ning Huhuu paljaste jalgade müdin." ning ,,Toas oli kottpime, väljas niisama. Tuul lõõtsus vastu aknaid ja seinu. Siis hakkas vihma rabisema, esiti harva ja siis tihedalt, mitu tundi." Kui aga on ilus ilm ning päikeseline, tunduvad helid hoopis rõõmsameelsed ning soojad: ,,Ta oli kaua maganud. Tuba oli täis heledat kullakarva valgust. Ülemine aken, milles oli kuus ruutu tinases raamis, oli lahti. Väljast kuuldus varblaste sirinat." 4. Novellis ,,Popi ja Huhuu" on koera ja ahvi suhe tulvil õudust ning katastroofitunnet. Huhuu teeb talle liiga ning Popi peidab end tihti kirstu alla, et mitte haiget saada. Kui ahv puurist
“ Päikeselise ilmaga tuleb silma ette kindlasti kollane ning helesinine värv, pimeda toaga punane ning tumepruun ja talvega kindlasti valge värv. Helid loovad novellis teatud õhkkonna. Kui on pime või hämar, tunduvad helid kuidagi hirmutavad, õudust tekitavad: „Hämaras toas kuuldus ainult kõrvitsa nagin ning Huhuu paljaste jalgade müdin.“ ning „Toas oli kottpime, väljas niisama. Tuul lõõtsus vastu aknaid ja seinu. Siis hakkas vihma rabisema, esiti harva ja siis tihedalt, mitu tundi.“ Kui aga on ilus ilm ning päikeseline, tunduvad helid hoopis rõõmsameelsed ning soojad: „Ta oli kaua maganud. Tuba oli täis heledat kullakarva valgust. Ülemine aken, milles oli kuus ruutu tinases raamis, oli lahti. Väljast kuuldus varblaste sirinat.“
Isand oli kodunt ära läinud, ta oli istunud ja Isandat oodanud. Siis läks päike ära, tuul tõusis, tuba oli kollane, Huhuu hüppas puuris --. Kuid mis oli siis sündinud? Mis oli sündinud kollases hämaruses? Kes oli rullinud purpurset vaipa, kes veeretanud kõrvitsat põrandal ? Kus oli Huhuu? Oli see Huhuu, kes istus baldahhiini all, kollane kuub seljas ja punane müts peas? Toas oli kottpime, väljas niisama. Tuul lõõtsus vastu aknaid ja seinu. Siis hakkas vihma rabisema, esiti harva ja siis tihedalt, mitu tundi. Kus oli Isand nüüd? mõtles Popi. Kuhu on ta läinud? Kuhu on ta jäänud? Kas ta tuleb? Ja kogu öö läbi valvas Popi külma seina ääres, vabisedes külma ja hirmu pärast. Ta kuulas vihma kurba rabinat ning ootas Isandat. Isand aga ei tulnud, ei tulnud iialgi enam. Alles hommiku koidikul suikus Popi silmapilguks. Ja ta nägi und: Oli õhtu, ja tema oli ühes Isandaga teel koju. Taevas oli tuhkhalles madalais pilvis
istunud ja Isandat oodanud. Siis läks päike ära, tuul tõusis, tuba oli kollane, Huhuu hüppas puuris —. Kuid mis oli siis sündinud? Mis oli sündinud kollases hämaruses? Kes oli rullinud purpurset vaipa, kes veeretanud kõrvitsat põrandal? Kus oli Huhuu? Oli see Huhuu, kes istus baldahhiini all, kollane kuub seljas ja punane müts peas?Toas oli kottpime, väljas niisama. Tuul lõõtsus vastu aknaid ja seinu. Siis hakkas vihma rabisema, esiti harva ja siis tihedalt, mitu tundi. Kus oli Isand nüüd? mõtles Popi. Kuhu on ta läinud? Kuhu on ta jäänud? Kas ta tuleb? Ja kogu öö läbi valvas Popi külma seina ääres, vabisedes külma ja hirmu pärast. Ta kuulas vihma kurba rabinat ning ootas Isandat. Isand aga ei tulnud, ei tulnud iialgi enam. Alles hommiku koidikul suikus Popi silmapilguks. Ja ta nägi und: Oli õhtu, ja tema oli ühes Isandaga teel koju. Taevas oli tuhkhalles madalais pilvis
Oli see Huhuu, kes istus baldahhiini all, kollane kuub seljas ja samal hetkel nägi ta Isandal seisvat tagatoa lävel, käega uksepiidast kinni hoides, punane müts peas? argikuub seljas ja öömüts peas. Toas oli kottpime, väljas niisama. Tuul lõõtsus vastu aknaid ja seinu. Siis Mõne lühikese hetke vaatas Popi teda uimaselt, minutise rõõmu riivatud. Siis hakkas vihma rabisema, esiti harva ja siis tihedalt, mitu tundi. aga tõusid kärvad ta kuklas äkki ja ta silmis kujunes ääretu hirm. Kus oli Isand nüüd? mõtles Popi. Kuhu on ta läinud? Kuhu on ta jäänud? Kas See oli seesama, keda ta oli näinud unes! ta tuleb? Ja kogu öö läbi valvas Popi külma seina ääres, vabisedes külma ja hirmu 3 pärast. Ta kuulas vihma kurba rabinat ning ootas Isandat. Isand aga ei tulnud, ei
Oli see Huhuu, kes istus baldahhiini all, kollane kuub seljas ja samal hetkel nägi ta Isandal seisvat tagatoa lävel, käega uksepiidast kinni hoides, punane müts peas? argikuub seljas ja öömüts peas. Toas oli kottpime, väljas niisama. Tuul lõõtsus vastu aknaid ja seinu. Siis Mõne lühikese hetke vaatas Popi teda uimaselt, minutise rõõmu riivatud. Siis hakkas vihma rabisema, esiti harva ja siis tihedalt, mitu tundi. aga tõusid kärvad ta kuklas äkki ja ta silmis kujunes ääretu hirm. Kus oli Isand nüüd? mõtles Popi. Kuhu on ta läinud? Kuhu on ta jäänud? Kas See oli seesama, keda ta oli näinud unes! ta tuleb? Ja kogu öö läbi valvas Popi külma seina ääres, vabisedes külma ja hirmu 3 pärast. Ta kuulas vihma kurba rabinat ning ootas Isandat. Isand aga ei tulnud, ei
" Päikeselise ilmaga tuleb silma ette kindlasti kollane ning helesinine värv, pimeda toaga punane ning tumepruun ja talvega kindlasti valge värv. Helid loovad novellis teatud õhkkonna. Kui on pime või hämar, tunduvad helid kuidagi hirmutavad, õudust tekitavad: ,,Hämaras toas kuuldus ainult kõrvitsa nagin ning Huhuu paljaste jalgade müdin." ning ,,Toas oli kottpime, väljas niisama. Tuul lõõtsus vastu aknaid ja seinu. Siis hakkas vihma rabisema, esiti harva ja siis tihedalt, mitu tundi." Kui aga on ilus ilm ning päikeseline, tunduvad helid hoopis rõõmsameelsed ning soojad: ,,Ta oli kaua maganud. Tuba oli täis heledat kullakarva valgust. Ülemine aken, milles oli kuus ruutu tinases raamis, oli lahti. Väljast kuuldus varblaste sirinat." 52 4. Novellis ,,Popi ja Huhuu" on koera ja ahvi suhe tulvil õudust ning katastroofitunnet. Huhuu
annaabi.ee 
