Meil kõigil on nii kiire. Kiire tööle, kiire koju, kiire trenni, kooli või poodi. Isegi magama heitmisega on kiire, sest aeg taob jalaga kuklasse. Tee proovi, helista oma vanale tuttavale ja tee ettepanek temaga täna tunni aja pärast kohtuda. Õnnestus? Tõenäoliselt mitte, sest tal on kiire, aga ta on lahkelt nõus kohtuma juba järgmisel nädalal või siis, kui puhkus tuleb. Ja see on täiesti mõistetav. Sest sul endal on ju ka tegelikult kiire? Me rabeleme ja mõtleme vahel nukrusega, et pole ammu kohanud oma armsat klassikaaslast, kellega kunagi kõvasti pulli sai tehtud ja ennast ribadeks naerdud. Neid hetki meenutades viime ennast tagasi minevikku, sellesse mõnusasse seisundisse. Nostalgitseme 1 viivuks, seejärel aga viskame pea kuklasse ja tormame edasi. Sest kõik tormavad ja nii tundub olevat õige.
Meie ühiskonna vaimne kriis saab alguse sellest, et me oleme nii ühiskonna kui indiviididena täielikult silmist ja isegi oma teadvuses unustanud ideaali. Isegi sõna ,,ideaal", rääkimata sellele tähenduse andmisest või selle tähenduse lahtimõtestamisest. On õige, et eesmärk pühitseb abinõu, ja mitte vastupidi. Kui aga eesmärki ideaali polegi, või on see täielik pseudo, siis pole ka midagi meie tegemistest ega mõtlemistest kasu me rabeleme nagu võssa eksinud, omamata vähimatki suunda ja sihti, sest me ei tea, kuhu me õieti tahame. Ja nii, sihitult rabeledes, oleme just ideaali puudumise läbi ka võimetud aru saama, kas meie valikud siin ja täna on õiged või väärad, on need meile kasuks või kahjuks. Me vajame oma vaimsete aluste juurde tagasipöördumist, nende taasavastamist ja oma elu aluseks seadmist. Kuni me seda ei taipa, meie rabelemistest meile kasu ei tõuse.
Cioriani tekstid: 1. Mida ta arvab meie elu mõttest? Kust tuleb meie tahe elada? Ciorian näib seda meie tahet elada justkui põlgavat. Miks? See võib olla cioriani isiklik põhjus, aga kas oleks ka filosoofiline põhjendus? Kas meil on hea argument cioriani põlastuse vastu? Cioriani jaoks elu mõte puudub, see, mille nimel rabeleda, seda lootust, lihtsalt ei eksisteeri tema jaoks. Miks me tahame elada? Milles on see põhjus, et vähe sellest, et tahame olla elus, me ka rabeleme läbi elu? Religiooniline ja kristlik filosoofia Mis on inimese elu ja jumala vahekord kristlikus filosoofias? Kas jumalat on võimalik kuidagi defineerida? Kas on võimali mõista, mis või kes see jumal on? Kas on võimalik teada/tõestada jumala olemasolu/mitteolemasolu? Juhul kui on olemas jumal, kuidas me võiksime tema kohta midagi teada? Kas peaksime tuginema ilmutustele või peaksime saama neid ilmutusi kuidagi ratsionaalselt seletada?
annaabi.ee 
