Sel ajal polnud Eestis veel Lääne-Euroopalikke linnu. Vaenlaste eest kaitset pakkuvaid tugevaid linnuseid oli aga küll. Käsitöötooted valmistati peamiselt ise. Nii sõjapidamiseks kui ka tavalisteks puhkudeks. Sepatöö jaoks oli tarvis soomaagist rauda sulatada, kohalikust rauast valmistati kirveid, nuge, vikateid ja teisi tarvilikke sõja- ja tööriistu. Osa relvi osteti ka Lääne-Euroopast ja Skandinaaviast, nagu kaheteralisi mõõku ja ilustatud odaotsi. Savinõu Raatvere maahaudkalmistust Kolmnurkse labaga kirves Varangult Relvastus Kõige levinumaks relvaks oli eestlastel oda. Suurem osa sõdalasi võitles jalgsi ning jalamehe relvaks ongi peamiselt oda, ka vibu. Kroonikates on üsna sageli mainitud ka linge, millega visati kive. Odad jagunevad üldiselt torke- ja viskeodadeks. Kirjalikes allikates leidub rohkesti märkusi, et viskeoda võidi käega kinni püüda ja tagasi visata
Tehes läbi keeruka arengu, jõudis tehnoloogia keerukuse tippu 11. sajandil. Siis oskasid sepad kokku sepistada damaskitud terast. On uuritud ja leitud, et isegi eesti sepad oskasid sellist tehnoloogiat kasutada. Tänu sellele tehnoloogiale said odaotsad erakordse tugevuse, elastsuse ja salapärase ilu. 12. sajandi teisel poolel odaotste valmistamise tehnoloogia lihtsustus. Järk-järgult loobuti damaskimisest ning kaunistustest, relva leht tehti paksem, rombilise ristlõikega. Raatvere kalmest on leitud mitu odaotsa, mille säilinud odavarrejuppide ümber oli spiraaliks keeratud pronkstraat. See leid lubab arvata, et oda külge võidi kinnitada ka mingi tähis või lipp. Lipp kui väeosa tähis ei olnud tundmatu ka Eestis. Arvukalt kasutati lahingutes kergeid heiteodasid. Nende pikkus oli umbes 20-25 cm, odaotsa roots oli sageli vindiliseks keeratud ning lõppes täisnurga all ärakeeratud konksukesega. Viskeoda varrepikkus oli umbes 1.5m, ühel sõjamehel
20cm. Tehes läbi keeruka arengu, jõudis tehnoloogia keerukuse tippu 11. sajandil. Siis oskasid sepad kokku sepistada damaskitud terast. On uuritud ja leitud, et isegi eesti sepad oskasid sellist tehnoloogiat kasutada. Tänu sellele tehnoloogiale said odaotsad erakordse tugevuse, elastsuse ja salapärase ilu. 12. sajandi teisel poolel odaotste valmistamise tehnoloogia lihtsustus. Järk-järgult loobuti damaskimisest ning kaunistustest, relva leht tehti paksem, rombilise ristlõikega. Raatvere kalmest on leitud mitu odaotsa, mille säilinud odavarrejuppide ümber oli spiraaliks keeratud pronkstraat. See leid lubab arvata, et oda külge võidi kinnitada ka mingi tähis või lipp. Lipp kui väeosa tähis ei olnud tundmatu ka Eestis. Esimeste relvade hulka kuuluvad ka vibu ja nool. Vibunööriks tarvitati loomasoolt, nooleotsaks - teravat kivikildu või konti. Selliseid relvi on leitud mitmelt poolt eelajaloolise inimese koopast. Vibu kanti rännakul üle õla, nooli tupes hoides
annaabi.ee 
