määramisel tagajärgede kauguse tõttu liialt leebed. Töö esimeses osas lahkab autor kehtivat regulatsiooni, peamisteks allikateks on siinkohal kehtiv karistusseadustik, selle eelnõu, samuti õigusteadlaste arvamused nii artiklites, toimetistes kui ka kommentaarides. Esimese osa eemärgiks oleks välja tuua kehtiva seadusakti mõte, suhtumine ja seadusloome eesmärk. Samuti proovib autor välja tuua ka Euroopa Nõukogu raamotsuse 2004/757/JSK ning Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseadusliku ringluse vastase ÜRO konventsiooni, arvestades siinjuures karistuste määramisel olulisi aspekte. Teises osas käsitleb ja analüüsib autor eesti kohtupraktikat, siinkohal mitte niivõrd kaasust ennast lahates vaid tuues välja vangistuste, katseaegade ning rahaliste karistuste keskmised suurused ja pikkused. Kolmas osa püüab kahte eelnevat osa analüüsida, otsides kollisioone või konflikte
organisatsioon rahvusvaheliselt tagaotsitavate isikute tabamiseks). Europolil endal kriminaalmenetluse läbiviimise õigust pole. Europoli kaudu saab eelkõige vahetada infot ja koordineerida koostööd, et mh ühisoperatsioonide käigus, ent menetlustoimingute reaalseks läbiviijaks jäävad ikka liikmesriikide enda politseiametnikud. Laevareostuse kaasus: Artikkel 80 lg 3 ei ole vastavuses artikliga 47. Mis puutub kõnesoleva raamotsuse sisusse, siis väidab komisjon, et selle artiklites 1–10 sätestatud meetmed seonduvad kõik kriminaalõigusega ja puudutavad tegevusi, mida tuleb ühenduse õiguse kontekstis pidada taunimisväärseks. Nõukogu väidab teise võimalusena, et ühendusel puudub pädevus kinnitamaks siduvalt kriminaalkaristuste raskust ja liike, mille liikmesriigid on kohustatud ette nägema siseriiklikus õiguses, ning järelikult ei ole nõukogu rikkunud EÜ asutamislepingut ja EL lepingut, võttes
ÜRO 2005. Aasta juhised kohtunikele kuriteo lapsohvrite ja tunnistajate asjades; Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 17. Novembri 2010.a juhised lapsesõbralikuks õigusemõistmiseks; Europa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/92/EL, 13.detsember 2011, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lapsporno vastest võitlust jam is asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JKS. lähtuvad põhimõttest, et lastega seotud toimingutes tuleb esikohale seada lapse huvid. EL direktiivi 2011/92/EL art 20 kohustab liikmesriike sätestama laste kaitseks kriminaalmenetluses järgmised meetmed: Vestlused lapsohvriga peavad toimuma põhjendamatu viivituseta pärast asjaolude teatamist pädevale asutusele; Vestlused toimuvad vajaduse korral selleks loodud või kohandatud ruumides;
annaabi.ee 
