kokkuvõtlik eeskiri, mis puudutab finantsarvestuse mingit elementi ning sätestab: kuidas seda elementi hinnata milline info tuleb selle elemendi kohta avaldada. Rahvusvaheline Raamatupidamise Standardite Komitee (IASC) asutati 1973 a. Londonis. Asutajaliikmeteks olid Austraalia, Holland, Jaapan, Kanada, Mehhiko, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia ja Iirimaa ning USA. IASC põhieesmärk on: koostada ja publitseerida raamatupidamisstandardeid IASsse (Intrnational Accouting Standards) toetada standardite ülemaailmset aktsepteerimist toetada standardite parandamist IASi tekkimise põhjus oli firmade rahvusvahelisemaks muutumine. Investoreis tekitas üha suuremat segadust asjaolu, et eri riikide firmade aruanded olid kirjutatud erinevates raamatupidamislikes keeltes. IASi loomisel nähti kahte põhilist raamatupidamisreeglite ülemaailmse ühtlustamise võimalust: 1.Kasutada IASi rahvuslike raamatupidamise standardite asemel
ärisaladus. Eestis kohtab paraku üsna palju ekslikku seisukohta, et majandusaasta aruandes sisalduv on ärisaladus. Ettevõtted peaksid majandusaasta aruannetes avaldama rohkem finantsjuhtimisinfot. Selleks võiks olla näiteks ettevõtte väärtust puudutav informatsioon (sh kapitali hind). Tähtis on esitatud informatsiooni usaldusväärsus, võrreldavus ja uudsus13. Erinevates riikides kasutatakse erinevaid raamatupidamisstandardeid. Seetõttu on eri riikide ettevõtete rahandusalane võrdlus tihti võimatu. Finantssuhtarve kasutades tuleb üsna hästi teada, mis on erinevate raamatupidamiskirjete taga, missugused on aruannete seosed jms. Vastasel korral võidakse anda ettevõtte majandustegevusele vale hinnang. Järgnevalt juhitakse tähelepanu mõningatele raamatupidamise aspektidele. Bilanss (balance)14 on aruanne, milles on toodud varad, kohustused ja omakapital. Bilanss on üles ehitatud
kogu tegevuskuludest. Seda sellepärast, et juhtudel, kus üldkulud on võimalik jaotada mõnele funktsioonile või tegevusele (näiteks hooldus ja müük) lennufirma sees, peaks need ka sinna paigutama. Seega, administratsiooni kulud peaks sisaldama ainult kulutusi, mis on üldised kogu lennufirma suhtes ning mida pole võimalik otseselt mõnda teise kulukategooriasse paigutada. Kuna erinevad lennufirmad kasutavad erinevaid raamatupidamisstandardeid, siis nende sisemised võrdlemised ei oma määravat tähtsust. On lennufirmasi, kes eelistavad tsentraalsed kulud võimalikult palju erinevatele funktsioonidele määrata ning on ettevõtteid, kes seda ei tee, kuna nende raamatupidamisprotseduurid ei võimalda neil seda teha. /2, lk 87/ Olukordades, kus lennufirmad ei saa õiguslikult mõnda kuluartiklit mõnda eelpool käsitletud kulurühma määrata, võivad nad antud kande paigutada eraldi reana muude tegevuskulude kategooriasse.
annaabi.ee 
