teda tangidega kodust välja kistud. Ma korraldan õhtupeo ja daamid nõuavad, et ma tingimata kutsuksin ka Belikovi ja Varenka. Ühesõnaga, masin töötas täie hooga. Selgus, et Varenkal pole midagi mehelemineku vastu. Elada venna juures polnud tal just eriti lõbus, muud nad ei teinudki, kui päevade kaupa vaidlesid ja sõimlesid . Näiteks selline stseen: tänaval läheb Kovalenko, pikk tüse koljat, väljaõmmeldud pluusis, juuksetutt langeb mütsi alt laubale, ühes käes on tal raamatupakk, teises jäme, jändrik kepp. Tema taga läheb õde, samuti raamatutega. "Kuid sina, Mihhailik, pole seda lugenudki!" vaidleb õde valjusti. ,,Ma sulle ütlen ja vannun, sa pole seda üldse lugenud!" ,,Aga mina ütlen sulle, et olen lugenud!" kisendab Kovalenko, põrutades kepiga vastu kõnniteed. ,,Ah, mu jumal, Mintsik! Mis sa ometi vihastad, meil on ju põhimõtteline jutt." 3
Ta palub, et jutustaja tuleks koos temaga kedagi Ollet vaatama. Jutustajal pole tegelikult aimugi, kes on Olle, kuid ta nõustub tütarlapsega kaasa minema ja nad siirduvad ukse poole, mida valvavad sõdurid. Tütarlaps vestleb veel pisut kahe ukse juures seisva sõduriga ja minnaksegi sisse. Nad astuvad tuppa, mis meenutab üsna tavalist elutuba. Ühel diivanil märkab jutustaja magamas noormeest, kes enne saalis raamatupakiga ta kõrval istus. Raamatupakk on noormehel endiselt käevangus. Jutustaja ja tütarlaps liiguvad läbi veel mõne ruumi kuni jõuavad trepini. Trepp on hämar ja ebaühtlaste astmetega. Umbes poolel maal teeb trepp käänaku ja jutustaja märkab trepi otsas valgust. Nad jõuavad koridori, mille otsas paistab piimklaasist uks. Selle taga paistab keegi naisterahvas end lahti riietamas ja noor tütarlaps jutustaja kõrval suunab jutustaja kõrvale, teisele teele. Nad hakkavad
tuttavat. Ta palub, et jutustaja tuleks koos temaga kedagi Ollet vaatama. Jutustajal pole tegelikult aimugi, kes on Olle, kuid ta nõustub tütarlapsega kaasa minema ja nad siirduvad ukse poole, mida valvavad sõdurid. Tütarlaps vestleb veel pisut kahe ukse juures seisva sõduriga ja minnaksegi sisse. Nad astuvad tuppa, mis meenutab üsna tavalist elutuba. Ühel diivanil märkab jutustaja magamas noormeest, kes enne saalis raamatupakiga ta kõrval istus. Raamatupakk on noormehel endiselt käevangus. Jutustaja ja tütarlaps liiguvad läbi veel mõne ruumi kuni jõuavad trepini. Trepp on hämar ja ebaühtlaste astmetega. Umbes poolel maal teeb trepp käänaku ja jutustaja märkab trepi otsas valgust. Nad jõuavad koridori, mille otsas paistab piimklaasist uks. Selle taga paistab keegi naisterahvas end lahti riietamas ja noor tütarlaps jutustaja kõrval suunab jutustaja kõrvale, teisele teele. Nad hakkavad liikuma
Suurega väiksem, väiksega suurem..." Õpetaja jäi vait ja mõtles. Natukese aja pärast võpatas ta ja virgus. ,,Nõnda siis -- püha Pauluse teekonnad, retked, matkad, reisid, reietused, jalutused, kelgutused. Õige! Kus me lõpetasime? Paas seletas meile, mis on kresku. Aga kelguni me veel ei jõudnud, kelguni veel mitte. Ütlesime ainult: kelk pole regi, kelk pole saan, kelk pole kresku. Aga mis siis on kelk? Kelk pole lauatükk, millega liugu lastakse, kelk pole ka ranits ega raamatupakk, kuigi ka nendega võib mäest alla liugu lasta, vaid kelk on väike saan, regi või kresku. Aga mis siis on kelkama? Mitte kelgutama, sest see tähendab just kelguga sõitmist, vaid kelkama. Kas võib öelda, et Paulus ei läinud reisima, vaid kelkama?" Nõudis pikki arutusi, enne kui õpetaja jõudis otsusele, et Pauluse teekonnad polnud kelkamised. Selle leitud tõega tund lõppeski. Ja kui kell helises, tõusis vanamees istmelt, sulges testamendi, pistis ta kaenlasse ja ütles:
annaabi.ee 
