Liisa oli vist tema vanaisa Jaani sõtsetütar) talus. Seal ei olnud tal mängukaaslasi, puutus kokku aga Peipsiääre inimeste, nii eestlaste kui venelaste eluga, milles oli palju arhailist ja mida nõukogude korra tulek oli vähem vapustanud. See talu köök oli täis prussakaid, kellest kubisesid kõik varjulisemad kohad. Talus oli vaid tosin raamatut, mida hoolega ta luges. Lutsu "Tagahoovis", veel enam aga Vahitorni piibliseltsi poolt välja antud ja levitatud raamatukesi, kus piiblilugusid püüti omal kombel teaduslikult ära seletada.Vahitornlaste poolt pakutud teooria sellest, et maad oli enne veeuputust ümbritsend atmosfääri kohal asuv vee sfäär, jättis talle sügava mulje. Selles oli midagi tolkienlikku, midagi, mis meenutas talle ameerika science fictionit. Räpinas kuulis esimest korda ka, kuidas mehed omavahel naistest rääkisid nii, nagu oli arvanud rääkivat vaid poisikesi. Üks pere väimeestest ütles vist teisele
kummitab jubedalt lae peal", ,,Valge klaver", ,,Valged kardinad", ,,Punased, verised varbad on jubedad", ,,Punased käed", ,,Punase vere lugu", ,,Jõledad lõustad", ,,Jõledad kummitused" jne. ,,Kummitused" sai ta välja panna Viti suvekioski müügiletile, kus need ei olnud müügiks, vaid eksponeerimiseks. Inimestele lood meeldisid ning lõpuks läksid mõned raamatud kadumagi. Samuti kirjutas ta hulgaliselt raamatukesi ,,Saladused", mis olid aga lugemiseks vaid talle endale, kuna sisaldasid tema lemmikunenägusid, salasoove, armumisi, läbielamisi ja astronoomilisi kogemusi. Naabripoisi Jüriga sai kahasse kirjutatud ka tõsieluline ,,Elumees Mihkli kummalised seiklused ja muud imelood", mis oli lugemiseks kogu Naage ja Viti elanikkonnale, välja arvatud raamatukangelasele endale. (Ibid, lk 58-60, 62-64) Aastatel 1973-1981 pidas Sisask virnade viisi unenäopäevikuid, milles sisalduvatele unenägudele
Nii on läbi sajandite kurdetud, et lastekirjanduses tegutseb liiga palju diletante ja igaüks, kes oskab kirjutada kirjavigadeta lause, arvab endal otsekohe olevat võime teisi kirjasõna kaudu juhtida ja kasvatada. Juba aastal 1787 kurtis saksa koolidirektor Friedrich Gedike järgmist: ,,Tudengid ja kandidaadid, saksa ja ladina koolide omanikud, kasvatajad ja mittekasvatajad, lühidalt kõik, kel vaid terved käed on kirjutamiseks ja kasvõi ainult juurdekirjutamiseks, valmistavad raamatukesi armsa nooruse jaoks." (Ewers 2000: 150). 9 Eesti ei erine selles osas muust maailmast. Lastekirjanduse debütantide arv aina kasvab. Hetkel võivad kirjutada kõik, kellel on soov näha oma nime raamatu kaanel. Kui vaadata eestikeelse laste- ja noorsookirjanduse aastanimestikke, siis leiab sealt aina kasvava hulga inimesi, kes on ühel või teisel põhjusel saanud maha
annaabi.ee 
