Hitleri võiduveendumus, enesekindlus, võimukus ja suurushullustus ületas nüüd mõistlikkuse piiri. Füürerit õnnitleti tema imepärase pääsemise puhul. Traudl ja teised olid sealsamas ja läksid üldise meeleoluga kaasa. Nad uskusid endiselt füürerisse, ega aimanud, et sellel päeval otsustati nende saatus lõplikult. Traudl kuulas tema kõnet, 20. Juulil, kus ta kangelasest kiirgav üleolekuekstaas teda pimestas ja Traudlil ning ka teistel polnud aimugi, et tuhanded inimesed raadioaparaatide ees oiatasid pettunult. Traudl usku, et nad peavad võitma, muidu juhtuvad kõik need hirmsad asjad, millest Hitler rääkis. Juhuslikult saabus sinna üks vandenõulasest kindral, keda ei tahetud ohvriks tuua, ja atentaat jäi ära. Oleks plahvatus toimunud Berghofis, poleks kedagi enam elus. Traudl surma ei kartnud, sest elu oli täis muresid, niiet surm oleks nagu lunastus olnud. Traudl oli just minemas Münchenisse, et pommitamisel peavarjuta jäänud
raadioamatööride arv, kelle tegevus lõi uue kommunikatsioonikeskkonna. Raadiona levis leiutis alles 1920. aastatel. 1920 sündis USAs Pittsburgis esimene kommertsraadiojaam, asutajaks firma nimega Westinghouse. Selle jaama edu ärgitas teisigi. Peamine põhjus oli äriline: kuulutuste edastamine oli raadiovõrkude kaudu efektiivsem. Alguses pani raadio õitseng kiratsema heliplaaditööstuse, üsna pea nad aga lähenesid. Algul maksid raadio programmide eest raadioaparaatide tootjad, kuid 1922 pakuti välja ka litsentsimaksu ja reklaamitulu. Kui alguses nähti raadios ennekõike meelelahutajat, siis sõja ajal sai sellest kiire ja vahetu sündmusteedastaja, aga ka propagandavahend, kujunes välja ülemaailmne uudistevahetamise süsteem. Ringhäälingust oli 20. sajandi keskpaigaks saanud tähtsaim uudiste levitaja. USAs oli see ringhäälingu kuldajastu. 1950. aastatel hakkas raadio funktsioone üle võtma televisioon, raadiokuulajate arv hakkas vähenema ja
aastal pärast Türi uue masti valmimist; - valik sõltus kindlasti ka saadete sagedusest – Inglise jaamadest tuli tantsumuusika ülekan- deid iga päev, väiksematest jaamadest (Rootsi, Soome, Tallinn) aga vaid nädala- lõpupäevadel (Ojakäär 2000: 465); - oluliseks faktoriks, eriti 1920. aastate algupoolel, oli raadioaparaadi olemasolu. Need olid algul väga kallid – keskmiselt 100 krooni 236 , mis oli üsna suur raha. Tõenäosuse annab registreeritud raadioaparaatide arv: 1927 – 400, 1932 – 15 730, 1937 – 36 940, 1940 – 98 861 (Ojakäär 2000: 461). Juba Riigi Ringhäälingu algaastatel oli muusika osakaal saatekavas suur – vastavalt OÜ Raadio Ringhääling 1927. aasta finantsaruandele kulutati muusikale (orkester + noodid) 237 1 572 611 marka, mis moodustas peaaegu ¼ kogu Ringhäälingu kuludest (ERA F 54, N 6, S 204) ja suurenes pärast Ringhäälingu riigistamist 1934. aastal 238 märgatavalt. Kulutused
annaabi.ee 
