Pärast Linda Jakobsoni surma 1953. aastal saigi August Mikust tema järglane Kurgja- Linnutajal. CRJ-i Talumuuseum Kurgja-Linnutajal on arvatavasti ainuke selletaoline muuseum, kus elu ja olme vabas maastikus on seotud taime-ja loomakasvatusega, kus elu on sajandik seisatanud. Kuid samal ajal elab talu täisverelist elu: toodab piima ning liha, teravilja ja veel paljusid muid põllusaadusi. Siin kostab veiste ammumine, lammaste määgimine, puutelgedega vankri aisakiiksumine, tammi rõõmus kohin ja veel tuhat teist, endisaegse talu häält. Nõnda toob Kurgja-Linnutaja mineviku olevikku, aidates selle kaudu tulevikku näha. 28 Jakobsoni unistuseks oli asutada Kurgjale piimatalituskool, mis pidi hiljem kujunema "täieliseks põlluharimise näitekooliks". Kõik Kurgja Linnutaja talu hooned on valminud C. R
Margus! Oma hinge laotaksin ma sinu teeraja peale, et aga sinul pehmem astuda oleks! Surra võiksin ma sinu eest, aga libahundile ma ei või sind jätta! Ma ei või mitte! Eesriie. 21 NELJAS VAATUS Rehealune. Paremat kätt väike uks rehetuppa, selle lähedal ristjalgadega söögilaud ja vanamoodi istmed. Pahemat kätt vanaema voodi, selle kõrval pink, eespool puutelgedega, paksude pöidadega vanker (Marguse suvine magamisase). Tagaseinas suur värav, pärani lahti, kust hele päikesevalgus sisse tuleb ja ruumi, mis muidu must ja suitsunud (laest ripuvad kõrred alla), omal viisil armsaks teeb. Väljas - suvise maakoha vaade: põllulapid, metsatukad, võsa. Inimesed nagu teise vaatuse alguses kirjeldatud. Vanaema nüüd peaaegu täitsa pime. MARGUS (seisab norus tagaseina värava piida najal, ei kuule ega näe, vahib tühjusesse).
Aga härra Maurus ei tarvitanud ühtegi neist, vaid tõttas puutrepile, mis viis teisele korrale, ülal trepiotsal olid jällegi uksed, mis viisid paremale ja pahemale ning ka otseteed edasi. See igavene uste rodu ajas Indrekul pea hoopis segi. Ei vanas ega uues vallamajas polnud niipalju uksi. Lihtsalt mõttetuna tundus niisugune uste hulk esimesel silmapilgul. Paremat kätt seisva lükkas direktor lahti ja see kriiksus ning kägises, nagu mõni puutelgedega määrimata vanker. Alles hiljem Indrek sai ukse häälitsemise põhjuse teada: teda vedas kinni kivi, mis rippus nööri otsas, ja kui ratas, mille peal nöör jooksis, oli määrimata, siis karjus ta. Aga ratas ei tohtinud karjuda, seda kinnitas härra Maurus Indrekule hiljem pahatihti, sest Indreku muude kohuste hulka kuulus ka selle ukse ratta määrimine kas võiga või rasvaga -- ükskõik. Ruumis, kuhu nad nüüd astusid, seisis kaks pikka lauda, mille ümber väikesed mudilased,
annaabi.ee 
