Tavalisemaks muutus ka kohvijoomine, mis 20. sajandi algul oli peaaegu tundmatu ning ainult üksikud oskasid kohvi keeta. Eesti rahvatoidud olid valmistamisviisilt lihtsad, kuid heamaitselised. Paikkonniti oli ühel ja samal toidul erinevusi. Lauanõudeks kasutati peamiselt puust kausse. Suurema pere puhul asetses laual kaks või kolm kaussi, nii et igaüks ulatus oma lusikaga putru võtma ja rasvasilma kastma. Lauanõudest olid veel laual piimapütid. Hiljem hakati puukausside asemele muretsema ümmargusi ja laiu savikausse ning kivist taldrikuid. Söömise ajal oli igaühel laua juures kindel koht. Laua otsas istus harilikult peremees. Lauas istuti tõsiselt, tarbetut juttu ei aetud. Pärast söömist tuli laud koristada ja pühkimiseks tohtis kasutada ainult valget linast või takust lappi, vastasel juhul tuli tüli, nälga, vaesust või muud häda kaela. Järgnevalt on raamatus kirjeldatud tähtsamaid talurahvapühi ja sündmusi ning mida sellistel
Äärmiselt lihtne oli toidu lauale andmise viis: puukausis supp, vaagnal liha suure tükina, juurde rukkileib või puupütis, kuum odrakarask külma rõõsa piimaga, reheahjus hautatud mulgikapsad sealihaga. Lauanõudeks: · Puust kausid, suuremad olid leeme-, kördi-ja pudrukausid. Väiksemates pakuti silku, võid, liha, kastet. Puder oli koos rasvasilmaga ühes nõus. · Piimapütid. Vahel pandi nedega lauale ka suppi või putru. · Hiljem hakati puukausside asemele muretsema ümmargusi ja laiu savikausse ning kivist taldrikuid. Söömiseks: Igalühel oli oma jaolusikas, mille varrele oli lõigatud märk. Pärast söömist riputati lusikas varna. Kui laual olid keedetud kartulid, räimed, lõss ja leib siis kasutatiainult taskunuga. Igaühel oli lauas oma kindel koht. Laua otsas istus peremees. Tema läheduses oli leivapäts, millest ta lõikas vajaduse järgi. Pärast söömist tänati toidu eest.
hautatud mulgikapsad sealihaga jne. Lauanõudeks olid peamiselt puust kausid. Suuremad neist olid leeme-, kördi- ja pudrukausid. Väiksemates pandi lauale silku, võid, liha, kastet. Puder oli koos rasvasilmaga ühes nõus. Suurema pere puhul asetses laual kaks või kolm kaussi nii et igaüks ulatus oma lusikaga putru võtma ja rasvasilma kastma, Lauanõudest olid laual veel piimapütid. Vahel pandi nendega või lännikutega lauale ka suppi või putru. Hiljem hakati puukausside asemele muretsema ümmargusi ja laiu savikausse ning kivist (fajanss-) taldrikuid. Söömiseks oli igaühel oma jaolusikas, mille varrele oli lõigatud oma märk. Pärast söömist asetati lusikad varna. Kui olid laual keedetud kartulid, räimed, lõss ja leib, siis kasutati ainult taskunuga.Söömise ajal oli igaühel laua juures kindel koht. Laua otsas istus harilikult peremees. Vana kombe kohaselt oli tema läheduses leivapäts, millest ta lõikas vajaduse järgi
annaabi.ee 
