kirjavahetus iseendaga. Neil juhtus üheskoos pidevalt põnevaid seikluseid. Ükskord päästsid nad linna kassidest ja rottidest. Mitu korda pidid nad ka ennast päästma. Täiskasvanuile on ta avaldanud kaks teost. Romaan "Etturid" (1968) käsitleb kolme metsavenna käekäiku sõjajärgseil aastail. Pikemas jutustuses "Puujumal" (1971) kajastub pinnalise tsivilisatsiooni ja vanade tavade kokkupõrkest sugenev traagika. Mõlemad on tõsiselt arvestatavad raamatud, eriti "Puujumala" kriitilised noodid mõjuvad lausa hoiatavalt. Eno Raud on mitmekülgne autor, kes tundub lastekirjanikuks otse sündinud olevat. Tema teosed näivad olevat loodud lausa mängleva kergusega. Aga see kergus on seda laadi, et teda oleks väga raske või isegi võimatu jäljendada, ja E. Raua raamatuil on palju rohkem kui ainult ajaviiteline sihiseade. Huumoriküllase jutuvestja sõnaseadmise lusti varju ei kao kirjaniku missioonitunnetus
nägu, mille kaltsumehikesele andsid Eno Raud ja Edgar Valter. Aastast 1978 on E. Raud ENSV teeneline kirjanik. Eeskätt on ta teenekas ja õigustatult tunnustatud lasteautor. Täiskasvanuile on ta avaldanud kaks teost. Romaan "Etturid" (1968) käsitleb kolme metsavenna käekäiku sõjajärgseil aastail. Pikemas jutustuses "Puujumal" (1971) kajastub pinnalise tsivilisatsiooni ja vanade tavade kokkupõrkest sugenev traagika. Mõlemad on tõsiselt arvestatavad raamatud, eriti "Puujumala" kriitilised noodid mõjuvad lausa hoiatavalt. Kas ei pane siis imestama näiteks see, et ei ole võimalik tõdeda, millal ta oleks olnud esmakatsetusi tegev algaja kirjanik. Juba esimesed raamatud - mudilastele määratud mõtlemise õpetus "Nii või naa" ja keskmisele koolieale kirjutatud poistejutt "Roostevaba mõõk" (mõlemad eesti keeles 1957) - tutvustavad küpset, oma ainealadel kodus olevat, huumorimeelset ja sõnasuutlikku autorit, kelles tänase Eno Raua jooned on selgesti tunda.
Aastast 1978 on E. Raud ENSV teeneline kirjanik. Eeskätt on ta teenekas ja õigustatult tunnustatud lasteautor. Täiskasvanuile on ta avaldanud kaks teost. Romaan "Etturid" (1968) käsitleb kolme metsavenna käekäiku sõjajärgseil aastail. Pikemas jutustuses "Puujumal" (1971) kajastub pinnalise tsivilisatsiooni ja vanade tavade kokkupõrkest sugenev traagika. Mõlemad on tõsiselt arvestatavad raamatud, eriti "Puujumala" kriitilised noodid mõjuvad lausa hoiatavalt. Kas ei pane siis imestama näiteks see, et ei ole võimalik tõdeda, millal ta oleks olnud esmakatsetusi tegev algaja kirjanik. Juba esimesed raamatud - mudilastele määratud mõtlemise õpetus "Nii või naa" ja keskmisele koolieale kirjutatud poistejutt "Roostevaba mõõk" (mõlemad eesti keeles 1957) - tutvustavad küpset, oma ainealadel kodus olevat, huumorimeelset ja sõnasuutlikku autorit, kelles tänase Eno Raua jooned on selgesti tunda.
Paju juured aga olevat kõveraks jäänud selle tõttu, et nende peal trampis vanakuri. Pajuliste sugukonda kuuluva hariliku haava lehtede värisemine pidi olema märk sellest, et Jeesuse äraandja Juudas end haava otsa üles poos. Rahvajutt seletab vanade pajude tüvelõhesid ja -õõnsusi Juudase poomispuuks olemisega, nimelt on paju see, kes toimunu pärast kannatama peab. Paju arvatakse sümboliseerivat kooskõla ja harmooniat. Vana-Kreeka mütoloogias oli paju algselt puujumala kehastus, hiljem jumalanna Artemise atribuut, mis sümboliseeris lapse sündi. Kristluses on paju evangeeliumide sümboliks. Paju on läänemaailmas traditsiooniline leinasümbol, kuid seostatakse ka hüljatud armastajatega. Leinapaju tähendab leina ja kurbust, vanasti usuti, et kui leinaja või mahajäetu kannab pajuoksa, siis võtab paju valu enda kanda ja inimene võib hingelist kergendust saada. Hiinlastele sümboliseerib paju, esindades yin-poolt,
annaabi.ee 
