Siinkohal väärib märkimist briti antropoloog Edward Burnett Tylor 1871 aastal ilmunud teoses esitatud väide, mille kohaselt esineb mingil määral animismi kõigis maailma usundites (kaasaarvatud ristiusus). Looduse ning ümbritseva maailma hingestatusega tuli animismi puhul ka see kaasa, et hingestatud objektidel oli oma üleloomulik vägi. Muistsete eestlaste jaoks olid kõige pühamad kohad hiied ehk looduslikud pühapaigad. Hiiede all peeti peamiselt silmas pühasid puudesalusid, aga leidus ka teisi pühapaiku, milleks võisid olla allikad, kivid, jõed või põlispuud. Mõningase üllatusena olid eestlased 12. sajandi lõpul veel ühed vähesed Euroopa rahvastest, kes ei olnud ristiusustatud, kuid seda ei kestnud kauaks. 13. sajandi vabadusvõitluses kaotasid eestlased ristisõdijatele ning ka Eestis hakati looma kiriklikku võimustruktuuri. See loomulikult ei tähenda, et me esivanematel puudusid varasemad kokkupuuted ristiusuga.
teistsugust, kui Prantsuse pargis, kus juba esimestel sammudel lüüakse vaataja jalust ning nii kordub see pidevalt pargis olemise jooksul, kuni vaataja on sunnitud võimu ülevuse ees alla vanduma. Inglise park valmistab isegi esmapilgul pettumuse, sest magusat kurbust, igavikku ning lõputut mõtiskelu tõotavad kirjeldused on kütnud meeled üles ning alateadlikult oled ettevalmistunud millekski taevaseks ... Ja siis hoopis esmapilgul näed tervituseks lambaid, lõputut rohumaad ja puudesalusid, mille vahel kõrguvad hallid, hallikaspruunid või punakaspruunid, portikustega või vastuoksa teravate katusejoontega ,,Baskerville Hallid". Mis selles siis ikka nii erilist on... Ent siis hakkad piki serpentiini laskuma, sihtkohaks Rotund, mille veepeegeldus puude vahelt paistab, põigates korraks sisse walled gardenisse, kus tellisseinte soojuses kasvavad kõrvitsad, lavendlid, tomatid, jörjenid, maasikad, salveid ning
selle peamiseks tunnusmärgiks siiski puitarhitektuur. Kadrioru algust võib lugeda 17. sajandi keskpaigast, kui uute muldkindlustuste rajamine Tallinna keskaegse linnasüdame ümber tingis vajaduse kompenseerida kindlustuste alla jäänud aedade ja suvemajade omanike kahjud. Täna Kadrioruna tuntud ala oli siis väheviljakas rohkete rändrahnudega liivarand, mis oli jõudnud osaliselt kattuda huumuse ja taimestikuga. Maa pool leidus ka niiskeid heinamaid ja puudesalusid. Kompensatsiooniks saadud maavaldustesse rajati mitmeid suvemõisaid. Põhjasõja ajal jäid need hooletusse ja lagunesid. Uue hingamise andis Kadriorule Peeter I. Esmalt elamu ehitamine 1714. aastal ning seejärel lossi ja pargi rajamine. Lisaks lossiansamblile rajati praeguse Poska tänava piirkonda lossiteenijate ja ehitajate elamuid. Selle hooneterühma riismeid Poska tänaval nimetatakse tänaseni Kadrioru slobodaaks. Need väikesed ühe-kahekorruselised elamud
annaabi.ee 
