KONNAKOTKAS Välitunnused Suur ja väikekonnakotkas on välimuselt sarnased. Nende tiibade siruulatus on 130180 cm. Vanalindude sulestik on üleni pruun, noorlinnud seevastu rohkem või vähem kaetud heledate tähnidega. Välimuselt sarnanevad konnakotkad hiireviuga ja kaugelt vaadeldes on võimalik neid eristada vaid lennusilueti järgi: kui konnakotkas hoiab purilennul tiiva otsi valdavalt allapoole, siis hiireviul on need reeglina ülespoole. Lähemalt vaadates on hiireviu sulestikus tavaliselt palju valget, konnakotkad on seevastu ühtlaselt pruunid ning valget leidub vaid üksikute tähnidena. Veel lähemal uurimisel selgub, et konnakotka jalad on sulgedega kaetud kuni varvasteni, hiireviul seevastu on ,,sääred" paljad. Kahe konnakotkaliigi eristamine üksteisest on keeruline.
Saagijaht. Merikotkaid võib näha passimas kõrgematel puudel või suurematel kividel nii rannikul kui ka järvede ääres. Sobivat saaklooma märgates lahkub kotkas istumispaigast, lendab-liugleb kiiresti saagini ja üritab seda haarata. Alati see ei õnnestu. Noored linnud näevad vilumust kogudes tihti väga palju vaeva. Et saaki tabada, kasutab merikotkas ka mitmesuguseid lennutaktikaid. Ta võib olla liikumatul tiivul purilennul või liuelda edasi- tagasi ja sobivat saaki märgates laskuda sellele. Vahel otsib lind saaki sõudelennul paari meetri kõrgusel mere kohal. Veelinnud ei suuda lainetel loksudes lähenevat kotkast märgata, eluga pääsevad siis vaid kõige väledamad. Mõnikord on kotka lennukiirus liialt suur, et saaki haarata. Suvel ei pea osa pesitsevaid paare saaki otsides suurt vaeva nägema, nad suunduvad võimalusel kajakate või haha pesitsussaartele. Ainus vaev on kohale lennata, sobiv
rabade ja kääruliste jõgede ümbruses, soositud on hõredapoolsed raba-, palu- ja nõmmemännikud. KONNAKOTKAD Välitunnused Suur- ja väike-konnakotkas on välimuselt sarnased. Nende tiibade siruulatus on 130180 cm. Vanalindude sulestik on üleni pruun, noorlinnud seevastu rohkem või vähem kaetud heledate tähnidega. Välimuselt sarnanevad konnakotkad hiireviuga ja kaugelt vaadeldes on võimalik neid eristada vaid lennusilueti järgi: kui konnakotkas hoiab purilennul tiiva otsi valdavalt allapoole, siis hiireviul on need reeglina ülespoole. Lähemalt vaadates on hiireviu sulestikus tavaliselt palju valget, konnakotkad on seevastu ühtlaselt pruunid ning valget leidub vaid üksikute tähnidena. Veel lähemal uurimisel selgub, et konnakotka jalad on sulgedega kaetud kuni varvasteni, hiireviul seevastu on ,,sääred" paljad. Kahe konnakotkaliigi eristamine üksteisest on keeruline. Reeglina on suur-
lihtsalt keeldusid silmigi paotamast, et näha tõde. Iga päevaga avastas ta nüüd aina uut. Koges, et välkkiiret pikeed saab kasutada üpris rakenduslikult: see võimaldas tal küttida haruldasi ning väga maitsvaid kalu, -neid sõelus hulgi kolme sülla sügavusel ookeani pinnast; ta ei vajanud enam kalapaate ega üle parda heidetud jäätmeid. Muide, nüüd lubas ta lennul endal isegi uinuda; võtnud kursi risti vastu püsivat kaldatuult, tukkus ta purilennul hõljudes loojangust koiduni. Ja seesama, oma võimetesse usku sisendav ülev tunne kruvis teda läbi tihkete udulammide ikka kõrgemale ronima, pimestavalt selgesse pärislaotusse ... kus ta kahetses, et, näe, praegu teised konutavad luidetel, ajus ning luudes vaid vihm ja rõskus. Vahelduseks püsis ta kuivkõrgete õhuvoolude sadulas ka mannermaal, et lõunastada hõrgutavaist putukaist. Kõiki hüvesid, mida kunagi oli lootnud pakkuda PARVELE, kasutas ta nüüd kuhjaga ise; aina süvenes
annaabi.ee 
