Riidles kogu aeg Jaaniga, kes ei teinud midagi, vaid sõi. Tüüpiline külajoodik tänapäeva maailmas, iga joodik oli kunagi karsklane. Aidamees –Elas oma talus koos oma naise Mall-iga, neil oli juba mitu last ning Mall ootas veel ühte. Oskar on väga ahne mees, tegi endal väga suure krati, kes veaks talle hiiglaslikku varandust kohale. „Kratt seisis terve öö väravas nagu tohutu mägi ja katsus end pidevalt lahti kangutada. Küll punnitas vaene mürakas ja loksutas end edasi-tagasi, aga ta oli väravas kinni nagu nael ja ei saanud lahti. Pikkamisi hakkas kratis tõusma viha, ja nagu põrguloomad ikka, muutus ühes sellega kuumaks tema pea. Juba tõusis silmadest ja kõrvadest auru. Mida suuremaks paisus raev, seda heledamalt lõo miilama põrgutuli krati südames. Ja kui ta siis hommikul korraga põlema lahvatas, oli terve aidamehe õu musta tossu ning taevani tõusvat leeki täis.“ (lk. 117). Ka tema oli
Peale teenrite oli Hitleri punkris veel üks alaealine elanik tema ülemadjutant SS-Gruppenführer Julius Schaub. Julius pidas end enneolematult tähtsaks ja väljapaistvaks isiksuseks. Esimeses Maailmasõjas jalust vigasena, astus ta pärast sõda NSDAP-sse ja jäi Hitlerile silma tema koosolekute väsimatu külastajana. Nii võttis Hitler peale tema parteist vabastamist teenriametisse. Ja tänu oma ustavusele ja alandlikkusele osutus ta asendamatuks ning varsti punnitas ta end füreri ülemadjutandiks. Hr Schaub oli mõnes mõttes ka sekretäride ülemus. Endastmõistetavalt polnud võimalik ühtki kirjavahetust nii teele saata, nagu hr Scaub ette dikteeris enne tõlkis Traudl need baieri murdest saksa keelde. Varem oli Hitler koos oma lähimate kaastööliste ja kindralitega ikka kasiinos lõunatanud. Aga kuna talle ei meeldinud kindlast kellaajast kinni pidada, ja söögilauaski aina tööasju arutada, sõi ta juba mitmendat kuud üksi oma punkris.
lauale, et ta oleks kõigile näha või et ta seisaks teistest kõrgemal. Ja kui ta siis seal ülal rääkis kümnesüllasest zeuglodonist, kuue sarvega dinocerasest, nelja kabjaga orohippusest, luige kaelaga plesiosaurusest, viieteistkümne süllasest atlantosaurusest, kahe paari kihvadega mastodonist või allapoole pööratud lõuaotsaga suurimast kuivmaa imetajast dinoteeriumist, siis katsus ta nende välimust ja tegumoodi arusaadavaks teha igasuguste abinõudega: punnitas palgeid, laiutas käsi, jõllitas ja pööritas oma silmi, irvitas hambaid, mille keskel üks kullast -- ainuke kogu asutises, -- ajas sõrmed harakile ja tõmbas nad kramplikult rusikasse, sirutas oma peent kaela või tõmbas ta nääpsukeste õlgade vahele kenusse, kükitas, laskus käpuli, mängis küürakat, ajas rinna kui lambapõlve ette, viskas pea selga või laskis ta norgu. See oli etendus, mis tegi kõigile nalja. Aga kui ta nõnda oli köitnud kõigi tähelepanu, küsis ta äkki:
annaabi.ee 
