sama innukalt sekundeid, et ikka kontrollida ega tund pikemaks ei veni. Kuid kas nii saan ma targaks, leian õige tee ja astun ellu sirge seljaga? Tulen ma toime selles hallis udus, mis iga päevaga vaid tihedamaks muutub ja meie vaateid maailmale hägusemaks muudab? Varsti me ei oska isegi enda elu üle otsustada ja teeme selliseid valikuid, vigu ja tegemisi, mis lõikavad nagu katk meilt jalad julmalt otsast. Ma ei taha homme ärgata punkarina silla all, roheline parukas peas, kodutee ununenud ja imestada, mis küll siin teen? Soovin, et ei peaks kunagi prügikastist otsima oma maha magatud päeva. Arvan, et iga inimene peab teadma, kes ta ise tegelikult on, mida vajab ja kellega ühte tahab kuuluda. Sama hästi võime küsida, kuidas saame süüa seda sööki, mille retsepti me ei tea ning kuidas saame aidata teisi, kui isegi hädas oleme? Kuigi kõik pole kuld, mis hiilgab, pole kõik ka prügi, mis vedeleb
Kusagil viimase kooliaasta jooksul hakkas Kurt läbi käima kanepit suitsetavate tüüpidega, kes `olid ajulagedad, kuid vähemalt kuulasid nad rocki.` See seltskond hakkas vedelema Melvinsi proovides ja nii avaldas Kurt soovi tolle bändiga liituda. Proovis aga läks ta liigselt närvi ja jättis endast sellega nii viletsa mulje, et teda bändi ei võetud. Melvinsi Buzz Osborne oli Kurtile olnud suureks eeskujuks ja Kurt oli tõeliselt õnnelik, et leidis tee pungi juurde. Ka ei olnud tal punkarina enam vajadust rocktäheks saada -- ta tahtis lihtsalt bändi teha. Paar kuud enne oodatavat kooli lõpetamist visati Kurt sealt välja ja sellest hetkest peale täitsid ta elu muusika, logelemine, joomine ja kanep, sekka ka muid aineid. üheks Kurti vaimseks huviks oli alates varajasest koolipõlvest kirjandus. Kuna ta keskkoolis eriti koolis ei tahtnud olla, istus ta sageli raamatukogus ja luges, mis kätte juhtus. Ka koolis luges ta tihti kasvõi selleks, et keegi teda ei tülitaks
asuda kätte maksma ebaõiglusele. Selge on, et ENSV noorsoos oli palju neid, kes tundsid end ahistatuna elu planeeritusest – oktoobrilaps, pioneer, komnoor, partei – tulevik oli planeeritud, ette määratud ning elu sisuliselt 70 aastat šablooni järgimist. Punk andis võimaluse sellest süsteemist põgeneda. Tabava võrdluse ühiskonna ja pungi teemal tõi Ivo Uukkivi, öeldes: Minu reageering punkarina ümbritsevale oli sisuliselt sama nagu siis, kui mind väikse poisina sunniti sööma rasvast hapukapsa suppi karvaste ja võbelevate keedupeki tükkidega, supp kogu oma koostisega oli minu seedekulglale äärmiselt jälk, ometi püüti mulle sisendada, et see on väga hea ja paremat asja polegi olemas... reaktsiooniks tollal oli kisa ja oksendamine. Juba järgmisel päeval tagusin ümber kõik lasteaia prügikastid. Kasvades ja suuremaks
Kolmas peatükk räägib Tahteväljenduspäevast ja autori osalusest Kolonni üritustel. 3 I peatükk. Kolonni sünd 1.1. Vabadussõjas langenute haudade koristamisest mälestusmiitinguni 21. oktoobril 1987. aastal Kolonni ajalugu algab 9. oktoobrist 1987. Just sel päeval käivitasid kolm töölisnoort pöördelise protsessi. 20-aastane Argo Männimets, 17-aastane Meelis Ivask ja võrulaste jaoks punkarina tuntud 19-aastane Ain Saar otsustasid avaldada austust Vabadussõjas langenud sõduritele. Esialgselt väiksest plaanist kasvas aga välja midagi hoopis suuremat. Nende kolme poisi ettevõtmine vallandas ahelreaktsiooni, millel oli oma osa ka meie riigi taasvabanemisprotsessis.1 Haudade korrastamise ideed on enda arvele kirjutada üritanud Võru Muinsuskaitse klubi, kuhu Ain Saar toona kuulus. Ants Pindis on siiani kindlal seisukohal, et idee haudade korrastamiseks
annaabi.ee 
