peategelaseks osutub naine. Vene võimu all olles kannatasid naised kohati rohkem, kui mehed. Naised elasid pidevas kartuses, et neid võidakse vägistada, peksta või Siberisse saata. Meestel oli mõneti kergem, kuna neil puudus vägistamisohvriks saamise oht. Patriootlikud mehed põgenesid metsa, et elada seal metsavenna elu. Selline eluviis oli raske ja väsitas mehed ära. Nad elatusid metsast , pidid elama punkris ja olid pidevas kartuses, et keegi punaarmeelastest näeb ja nad lõpetavad surnuna. Siberisse saadetute elu erines Eestis elavate omast kõvasti. Neid hoiti kui vangis, nad olid kui orjad, kes pidi päevast päeva tööd rügama, peas ainukene mõte, et saaks siit ära, tagasi koju. Teistel, kes elasid kodumaal polnud aimu, mis toimus Siberis või välismaal. Kõike hoiti saladuses ja tihtipeale ilustati asjaolusid. Näiteks: Tsernobõli katastroofi ajal ei teadnud Eestis
Selleks hetkeks oli Tšuikovi vägede olukord muutunud lausa meeleheitlikuks. Vatutin ja Rokossovski asusid rünnakuid tegema 19. novembril 1942, Jereminko 20. novembril. Rumeenlaste vastupanu hääbus üsna pea ja venelased said kagus ja loodes kiiresti edasi liikuda. 80 km Stalingradist lääne pool, linnas nimega Kalatš, ühinesid kaks väge üheks suuremaks väegrupiks. Sellega oli Saksa 6. armee ning valdav osa 4. soomusarmeest ümbritsetud punaarmeelastest. Pauluse mõistlik tegu oleks olnud välja murda enne kui vastastest ümbritsev blokaad sulgub. Ta ei teinud seda, sest Hitler käskis 6. armeel jääda oma kohtadele ja mitte liikuda. Venelased organiseerisid uusi rünnakuid detsembri alguses, et Stalingradi jäänud Saksa vägesid lõhestada. Seda plaani ei saatnud edu ja katsed lõpetati. 12. Detsembril sai alguse von Mansteini päästeoperatsioon, mis kujunes alguses üsnagi edukaks. Siiski venelaste vasturünnakud muutusid
Sakslased hakkasid Eesti metsavendade salku laiali saatma, andes selgelt märku, et nad ei kavatse Eesti iseseisvust taastada, isegi relvastatud eestlaste salgad tundusid neile ohtlikud. Kuna Eestis tegutses endiselt palju Punaarmee diversante ning sakslastel nappis tagalavägesid, siis otsustasid nad 2. augustil eestlaste võitlusgrupid ümber formeerida politseiliste ülesannetega "Omakatiseks". Selle peaülesanneteks kujunesid vahiteenistus ning maa puhastamine punaarmeelastest ja teistest punategelastest. Pärast Eesti mandriala langemist sakslaste kätte jätkusid lahingud Eesti saartel. Sakslased vallutasid 5. oktoobriks Saaremaa ja 21. oktoobriks Hiiumaa. Järgnevalt jäi Punaarmee kätte Eesti aladest veel vaid Osmussaar, mille garnison 2. detsembril evakueeriti. 6. detsembril saabusid saarele Saksa väeosad ja sellega oli esimene Nõukogude okupatsiooniaeg Eestis ka lõppenud.
Selleks hetkeks oli Tsuikovi vägede olukord muutunud lausa meeleheitlikuks. Vatutin ja Rokossovski asusid rünnakuid tegema 19. novembril 1942, Jereminko 20. novembril. Rumeenlaste vastupanu hääbus üsna pea ja venelased said kagus ja loodes kiiresti edasi liikuda. 80 km Stalingradist lääne pool, linnas nimega Kalats, ühinesid kaks väge üheks suuremaks väegrupiks. Sellega oli Saksa 6. armee ning valdav osa 4. soomusarmeest ümbritsetud punaarmeelastest. Pauluse mõistlik tegu oleks olnud välja murda enne kui vastastest ümbritsev blokaad sulgub. Ta ei teinud seda, sest Hermann Göring kinnitas talle, et Luftwaffe kannab hoolt ümberpiiratute varustamise eest. See tähendas seda, et Hitler käskis 6. armeel jääda oma kohtadele ja mitte liikuda. Ühtlasi määras Hitler äsja formeeritud armeerühma Don etteotsa ühe parima Saksa väejuhi Erich von Mansteini. See käik oli vajalik päästeoperatsiooni Wintergewitter läbiviimiseks.
92 (BA MA, RH 24-42/10, 2128). Vormsil võeti vangi 317, Muhus ja Saaremaal (ilma Sõrveta) 3542 meest (BA MA, RH 24-42/13). Sõrve poolsaarel võeti 8481 sõjavangi; 7. oktoobril võttis laevastik vangi veel 150 meest, Kuramaal võeti kinni umbes 500 üle Irbe väina sinna põgenenud meest (BA MA, RH 24-42/10, 343344). Pilt 22 22. septembril 1941. Foto Hans-Eberhard Brossok, SMF SM 3901: 27 Saaremaa vallutamise lõpul oktoobris langes sakslaste kätte Sõrves punaarmeelastest sõjavangide hulgas ka ligikaudu 700 Eestis mobiliseeritud ehitusväelast, nn. Eesti pataljoni liiget, kes hiljem vabastati. Juba 13. oktoobril jõudsid Tallinna tagasi 300 Tallinnast, Harjumaalt ja Läänemaalt mobiliseeritud meest, kes olid augusti lõpus aurikul ,,Helga" viidud Saaremaale kindlustustöödele. Kohalike elanike abiga oli peidetud end metsa ja sobival hetkel mindi Saksa poolele üle. Saaremaa langemise järel olid nad koondatud Kuressaarde, sealt
annaabi.ee 
