koostööle okupantidega, läks rahvas nüüd mobilisatsiooniga kaasa. Otsustavaks sai presidendi ülesandeis viimase seadusliku valitsuse peaministri Jüri Uluotsa väga selge sõnum raadiousutluses 7. veebruaril 1944. Tema üleskutse haarata relvad Idast tuleva surmavaenlase vastu leidis laialdast toetust. Mobilisatsiooniga tuli sõtta u 38 000 (43 000) meest. Juba esimesed kontaktid Eesti pinnale tunginud punaarmeelastega kinnitasid, kui põhjendatud olid J. Uluotsa väited surmaohust eesti rahvale. Meriküla dessantväelased tapsid jõhkralt esimesed nende teele jäänud tsiviilisikud ja nendele oligi antud käsk kohelda kõiki eestlasi vaenlasena. Algasid meeleheitlikud vastupanu- ja tõrjelahingud Eesti piiril ülekaaluka vastasega. Major Alfons Rebase 658. Idapataljoni ja major Georg Soodeni 659. Idapataljoni Surkovo ning Vaskovo lahingud hävitasid ülekaalus olnud vastase diviisi elavjõu
(Pajur et al. 2005: 176-178) 8 1.3. Saksa okupatsioon (1941-1944) 1941. aasta suvel võtsid eestlased sakslasi vastu kui nõukogude terrorist vabastajaid. Selline suhtumine on mõistetav, kuna suur küüditamine toimus vaid nädalapäevad enne Saksa invasiooni algust. Rahva seas kujunes positiivne kuvand saksa sõduritest juba esimestel kokkupuudetel nendega, sest võrreldes taganevate punaarmeelastega käitusid sakslased korrektselt, näiteks ostsid taludest pekki ja mune, mitte ei võtnud neid vägivaldselt. Sellised elu pisiasjad koos sümboolset tähendust omavate seikadega, nagu luba kasutada sinimustvalget lippu, mille nõukogude võim oli ära keelanud, omasid suhtumise kujunemisel olulist tähtsust. Sakslastele tuli kasuks muidugi ka asjaolu, et nõukogude võim oli nende eest ,,musta töö ära teinud" - likvideerinud iseseisva Eesti
1944. Foto SMF SMF 2956:19/F2986:19 21. novembril alustasid Nõukogude väed kogu rinde laiuselt rünnakuid MäebeTorguTürju kaitseliini vastu. Sissemurded rinde kesk- ja lääneosas löödi sakslaste vasturünnakutega tagasi ja liin pidas vastu. 22. novembri hommikul alustasid Punaarmee suurtükid ettevalmistustulega. Kell kaheksa algas pealetung kogu rinde ulatuses. Nii lääne- kui ka idasektori kaitsjad pidasid lähivõitlust nende kaitsekraavide ette tunginud punaarmeelastega. Rinde keskosas tungisid punaarmeelased hoolimata ooberst Vietinghoffi juhitud pataljonide visast vastupanust Soodevahe piirkonnas rindest läbi. Rinde tagalasse tunginud vaenlasele astus vastu varus olnud 189. grenaderirügemendi 2. pataljon ja peatas läbimurde. Kitsale läbimurdealale surutud Punaarmee üksused võeti merelt kahuritule alla ja õhtuks olid need oma endisele rindejoonele tagasi surutud. 23. novembril ründasid Nõukogude väed kogu
7. augustil jõudis Wehrmacht Kunda piirkonnas Soome laheni, lõigates niimoodi Eestis tegutseva Punaarmee üksused kaheks. Osa neist taandus üha kiiremini ida suunas. Kuna mööda Peipsi idakallast kiirelt edenevate Saksa vägede tõttu kardeti Narva jõel kottijäämist, loovutati 17. augustil sakslastele ka Narva. Võitlused Tallinna pärast. Juminda miinilahing. 27. augustil algas punavägede evakueerimine ning Tallinna tähtsamate sõjaliste objektide ja tagavaraladude hävitamine. Koos punaarmeelastega lahkusid ööl vastu 28. augustit Tallinnast ka okupatsioonivõimu kandjad, punased kollaborandid, insenerid, oskustöölised - kokku rohkem kui 30 000 inimest koos hulga materiaalsete väärtustega. 28. augustil jõudsid sakslased koos Eesti väeüksustega Tallinna, kust Punaarmee paanikas taandus. Sakslased võtsid sealt 11 000 sõjavangi. 28.-29. augustil toimus Tallinnast taandunud punalaevastiku ja Saksa-Soome jõudude vahel Juminda miinilahing.
annaabi.ee 
