Pruut istub peiu paremal käel. Pruudi kõrval istuvad peigmehe vanemad ja peigmehe kõrval pruudi vanemad. Peale neid õed-vennad. Noorpaari kõrvale võivad istuda ka vanavanemad. Seda otsustab noorpaar - kes kus istub. X Lauas on hea komme teha tutvustust - igaüks tõuseb püsti ja tutvustab ennast . Pulmavanem valib vajadusel välja "pulmakelnerid" ja praad võibki tulla. Kindlasti annab pulmavanem veel ettevalmistatud nimekirja alusel ametitiitleid-ülesandeid pulmarahvale, räägib kodukorrast XI Avavalss. Kõigepealt alustab noorpaar, siis vanemad ja lõpuks ühineb kogu pulmarahvas avavalsiga. Ansambel jätkab mängimist hetkeni kui algavad pulmamängude. XII Pulmamänge valib pulmavanem alati kohapeal, vastavalt: miljööle, ruumile, rahvale, kellaajale, stiilile. XIII Traditsiooniliselt kell 12 öösel mängitakse maha pruudipärg. Peale pruudipärja mängimist võib "uus noorpaar" teha ringi keskel avavalsi. Noorpaar peaks välja valima just
kui koju tulles. Levib ka uskumus, et täiskuu ajal kootud kindas ei külmeta käed. 1.1 Kindad rahvatraditsioonis Kinnastega on seotud suur osa vanadest pulmakommetest. Juba nooremas eas pidi tütarlaps hakkama endale veimevakka koguma. Võrumaal nimetati veimeid andideks. Riietusesemete seas oli suur osatähtsus kinnastel ja neid pidi pruudil palju olema: nii kinkimiseks kui uskumuste ja traditsioonide järgimiseks. Näiteks pidi pruut kindaid kinkima pulmarahvale, kombeks oli ka teelahkme peal paar maha visata või ka lehmalauta ja talli neid jätta. Arvati, et siis läheb kõik hästi. Usuti ka, et lambaõnne tagamiseks tuli asetada paar kindaid lammaste peale, elu kergendamiseks tuli kaevu koogu külge kindad köita, et käed vee võtu ajal külmetama ei hakkaks. Seda, et kinnastel rahvakombestikus kindel ja tähtis koht on, näitavad ka kinnastega seotud vanasõnad ja mõistatused. Üts uss vii viite kambrõhe? (Üks uss viib viide kambrisse
Üle Eestimaa on teateid, et pulmakotis pidi olema üks suur leib (Kalits, 1988). Lääne-Eestis küpsetati rukkipüülist või nisujahust leib ja see pandi pruudile kodunt lahkumisel kirstu (kirstukakk, kirstuleib, pruudileib). Veimede jagamisel võeti leib kirstust välja ja jagati pulmalistele. Põhja-Eestis viis mõrsja või mõrsja ema peiu emale kingiks leiva ehk ämmakaku. Kagu-Eestis tõid peiupoolsed laulikud mõrsjakoju kaasa leiva, mis jagati koos viinaga pulmarahvale (Tedre, 1985). Kingileib oli spetsiaalselt valmistatud, enamasti linnasejahust ja maitsvam harilikust leivast. Pruudi-, kirstu- ja ämmakakud olid ümmarguse kujuga. RUKKILEIB Varasemal ajal tunti odrajahust leivatooteid (käkid, karaskid, kakud), hapendatud rukkileib sai tuntuks arvatavasti alles 2. aastatuhande esimestel sajanditel. Rukis osutus meie loodusoludes ilmastiku suhtes kõige vastupidavamaks ja kõige
annaabi.ee 
