Peab kujutama armastust ja noorpaari igatsust teineteise järele. Tuleb kirjeldada pruutpaari jõukust ja voorusi. On tavaline et luuletus lõppes puändiga, mis pumarahvale nalja valmistas. Tollastes luuletustes anti pruudile hellitusnimetusi, mis tänapäeval mõjuvad naeruväärsetena. Pruuti nimetati põrsaks, kanaks, papagoiks, tavalisim oli kana, kanake. Tolle aja kõige moodsam luulevorm. Nii kirjutati ka eesti pulmaluuletused tolle aja moodi järgides. Uurijad on spekuleerinud, et kas pulmaluule jäigi vaid kõrgseltskonna siseasjaks või said sellest osa ka lihtinimesed. Pulmaseltskonnas oli ka lihtrahvast- köögirahvas, voorimehed, kes enamasti olid lihtrahva hulgast. Brockmanni kiidulaul eesti keelele. 3. Valgustusaeg, lugeja ja lugemise ajalugu. Didaktiline juturaamat Eestis 18. Sajandi viimasel veerandil ja 19. Sajandi algul: Willmann, Arvelius, Luce ja Holtz Rahvale oleks vaja pakkuda lugemist, mis aitaks neid elus edasi. Aluseks oli 18
vaid on mõjutatud ühe või teise murde traditsioonist ja grammatikast. 5. 17. sajandi ja 18. sajandi alguse eestikeelne juhuluule 17.saj oli kogu Euroopas levinud komme tähistada olulisi sündmusi luuletustega, nt pulmad, sünnipäev, ristsed. Nendest sündmustest lähtuvalt kirjutati üksikuid tekste – juhuluulet. Ka Eestis juurdus see traditsioon. Ennekõike oli see saksakeelne. Juhuluule materjali hulka kuulub ka nt ladina-, kreeka- ja rootsikeelseid tekste. Pulmaluule traditsioon oli 17.saj algul elav. Tekste on palju, aga 1760ndatest hakkab hääbuma, sest tsensuur keelab (ilmalikud teemad, nt seksuaalsus). Juhuluuletraditsioonis kirjutatakse ka esimene eesti kunstluuletus. Esiplaanil pole vaimulik idee, vaid üldisemad esteetilised põhimõtted. Tallinna gümnaasiumi kreeka k professor Brocmann kirjutas I kunstluuletuse, kes keeleõpetamise ja klassikaliste tekstide tutvustamise kõrvalt kirjutas ka palju juhuluulet. Ta
Ent sel momendil, kui uks kardinalile avati, olid Gringoire'il need üheksa enesearmastuse osa rahva imetluse hinguse mõjul nõnda kohutavalt paisunud ja tursunud, et hoopis ära lämbus see pisike omakasu-molekul, mida äsja leidsime igas poeedis ja mis muide on väga väärtuslik osa, sest see on see reaalsuse ja inimliku loomuse ballast, ilma milleta poeetide jalad maapinda ei puudutaks. Gringoire tahtis tunda, näha, kombata, kuidas need otsatud tiraadid, mis iga hetk kõigist ta pulmaluule osadest esile uhkasid, kogu seda rahvamassi (tõtt öelda logelejaid, aga mis sellest!) jahmatama ja tarretama panid ning lämmatasid. Pean ütlema, et ta ka ise üldist õnd-sustunnet jagas, mitte nii kui La Fontaine*, kes oma komöödia «Florentini» etendusel küsis: «Milline tola on selle sodi teinud?» Gringoire oleks väga oma naabrilt tahtnud küsida: «Kes on selle meistriteose kirjutanud?» Nüüd võib siis ise arvata, mis mulje kardinali äkiline ja ajakohatu tulek temasse jättis
annaabi.ee 
