edasises kooselus. Leib oli pulmades ka traditsiooniliseks viljaõnne tagavaks kingiks (Tedre, 1985). Pulmaajaks tehti pulmaleib, mis paikkonniti valmistamisviisi poolest erines. Vanasti peetud paremaks pulmaleivaks odrajahust karaskit, kakku ja odraleiba. 19. sajandi keskpaigast on teateid, et pulmaleivaks tehti hästi läbi sõelutud kodujahvatatud rukkijahust keeva veega magushaput leiba, nn peenikest leiba. Hiljem hakati seda tegema veskis jahvatatud rukkipüülist (Kalits, 1988). Pulmaleivad küpsetati tihti ka tavalistest leibadest erineva kujuga. Vigala pulmaleivad olevat olnud määratu suured 18 tolli laiad ja 8 tolli paksud, ratta moodi. Leiva suurus olenes enamasti pulma mineva pere suurusest. Kaarma kandist on teada, et pulma minnes võeti kaasa ,,peresuurune" leib. Üle Eestimaa on teateid, et pulmakotis pidi olema üks suur leib (Kalits, 1988). Lääne-Eestis küpsetati rukkipüülist või nisujahust leib ja see
Kui neid oli küpsemise käigus palju tekkinud, võis noorpaar loota perre lasterikkust. Pulmaleib Kogu pulma aja seisis pulmaleib söögilaual, mida keegi ei puutunud. Vanasti peetud paremaks pulmaleivaks odrajahust küpsetatud karaskit, kakku või odraleiba. 19. saj keskpaigast on teateid, et pulmaleivaks tehti hästi läbi sõelutud kodujahvatatud rukkijahust keeva veega magushaput leiba (peenikest leiba). Hiljem hakati kasutama rukkipüüli pulmaleiva tegemiseks. Pulmaleivad küpsetati tihti tavalistest leibadest erineva kujuga. Leiva suurus olenes pulma mineva pere suurusest. Kingileib Kingileib on spetsiaalselt valmistatud. Valmistati enamasti linnasejahust, kuna see oli maitsvam. Pruudi-, kirstu- ja ämmakakud olid ümmarguse kujuga.
See roog on tuntud ka Eesti saartel. Pühadeleivad erinesid argipäevaleibadest peenema jahvatusega jahu kasutamisega ja erilise kujuga. Üldiselt oli eestlastel kombeks näärileibu kaunistada ja anda nendele mitmesugust erikuju. Küpsetati rukkileivataignast kuhikukujulisi leibu (pätsi läbimõõt umbes 30 cm), millele vajutati pühademärgid sisse. Näärileib pidi kogu pühade aja laual olema ja söödi ära kas viimasel pühal või hoiti kevadeni alles. Pulmaleivad olid hapendamata leivataignast ümmargused pätsikesed, mida kaunistasid kodara moodi jooksvad jooned. Esimesest lõigatud viljavihust tehtud uudseleiba hoiti viljasalves alles ja sellest jagati tükikesi nääride ajal loomadele ja kevadel kündjale. 3.1.4.Kaer Kaerast ( Avena stativa L. ) sai kultuurtaim umbes 3000 a. tagasi Kesk-Euroopas. Vanas Egiptuses kaera toiduteraviljana veel ei tuntud, seda kasutati vaid loomasöödaks või näljahäda ajal. Euroopas
Kes aga lõikas noaga sooja leiba, purustas leivaõnne. Kõigi leivaga seotud kommete vastu eksimine oli rahva moraalimõistete järgi seotud halbade tagajärgedega. Leiba söödi iga toidu juurde v.a. hernesupp ja puder. Kes pühkis toiduraasukesed üle laua otsa maha, sai tunda leivapuudust ja jäi vanatüdrukuks. Kui söögiajal juhtus külaline tulema, kutsuti see alati leiba võtma. Pühadeleivad erinesid argipäevaleibadest erilise kuju poolest (näärileivad, pulmaleivad, tuhkapäevaleivad). 13 RAHVAPÄRASED VÄLJENDID "aastane leib" - aastane toidutagavara "leiva otsas olema" - head sissetulekut saama "uut leiba otsima" - uut teenistust (tööd) otsima "ühes leivas" - kuskil peres teenistuses olema "leibkond" - pere "palju leibu ühes majas" - mitu perekonda ühes majas "leivad ühte kappi panema" - kokku elama asuma (abielluma)
annaabi.ee 
