Ka leiva söömise aeg on oluline õhtu poole ei tohi tervet leiba lauale tuua, muidu kaob leivatulu (leivaõnn). Usuti ka, et kes pudruga leiba sööb, viiakse Siberisse. Leiba ei tohtinud syya noa otsast, seetõttu kasvavat lapsel suur, kiuslik ja kuri syda. Kylla minnes ei tohtinud viia tervet leiba, ikka otsast väike tykike endale lõigata muidu lähevad teisel aastal rukkid hukka või viiakse leivaõnn kodust ära. Leival on oluline osa ka tavandis. Pulmalaual, veimevakas, varrudel ning mitmetel pyhadel on leib olnud aukohal ja hoidnud koduõnne. Leiva jätk, elu jätk Meie esivanemad võisid enne talude päriseksostmist 19. sajandil puhtast rukkileivast yksnes unistada. Enne seda andsid mõisad maarahvale maad napilt hinges pysimiseks. Sellegi eest tuli tasuda ebainimlikult raske orjatööga. Nälg oli tavaline saatja ning leivast, mis oli sageli ainus toit, sõltus sageli sõna otseses mõttes ellujäämine
Esimene osa peost peeti pruudi kodus, teine peigmehe omas. Kogu talus tehti selleks tarbeks suurpuhastus. Kuna üks talu kogu see aeg ei oleks suutnud kõiki külalisi toita ja joota, võtsid külalised ka ise söögi- ja joogipoolist kaasa. Üldiselt võeti kaasa leiba olenevalt perekonna suurusest saia ja ühe lamba, väiksema pere puhul lambareie. Lambalihaga keedeti klimbisuppi. Mulgimaal võeti aga pulma kaasa sealiha, Kesk-Eestis pidi pulmalaual olema keedetud või koldel küpsetatud seapea. Peale selle võidi kaasa võtta kartulit ja võid, rannaaladel kala. Kõige tähtsam jook pulmas oli õlu, millel oli hariliku janukustutamise ning ohvrijoogi otstarve. Kõik külalised pidid õlut tooma pool vaati või vaadi, kui mitte, siis raha annetama. Pulmaeelsel päeval sõitsid peiupoisid ka pruudi koju, et seal naela seina lüüa järgmine päev oli siis, kuhu riided üles riputada. Pulmapäeva hommikul tegid seda sama pruudipoolsed
Toitude põhiosaks olid liharoad. Pulmadeks tapeti siga, mullikas või vähemalt lammas. Sealt siis praad, verivorstid, pasteet, sült, lihapirukad, suitsuliha. Juurde anti kartuleid, hapukapsast, hapukurki, punapeedisalatit, marineeritud kõrvitsat ja haput pohlamoosi. Toit toodi lauale tihti kaussides, et püsiks kauem soe. Leib ja sai (rosinatega) küpstati pulmadeks kodus, tehti veel kaneelipirukaid ja korpi ning torti ka. Erinevalt tänapäevast pidi pulmalaual alati olema ka magustoit, selleks ei olnud mitte kringel ega tort, vaid magustoiduks oli jõhvikakissell bubertiga, tarretis vahukoorega või ujuvad saared (valmistati munavalge vahust). Hommikul anti ka piimaga viljakohvi segu. Ei puudunud ka õlu, mis oli suur meeste ettevõtmine. Seda tehti tublisti rohkem kui igapäev, sest joojaid jätkus küllaga. Pulmadeks telliti laar puskarit, seda siis maitsestati ja tembiti, näiteks kõrvetatud suhkruga.
näiteks salateid ja magustoite, mida taludes varem ei tuntud. Ilmusid oskuste ja vilumustega külakokad, kelle tööks oligi pidusöökide tegemise juhtimine. Pulmadeks tapeti kindlasti üks või mitu looma olenevalt talu jõukusest. Tähtsal kohal oli ka pulmaleibade tegemine. Küpsetati peenleiba ja kuuma veega hapnema pandud magushaput leiba, saia, korpe, pirukaid ja mitmesuguseid küpsiseid. 13 Suured muutused toimusid pulmalaual ajavahemikus 19.sajandi viimastest kümnenditest kuni Esimese maailmasõjani. Klimbisupp hakkas vahetuma frikadellisupiga ja lauale ilmusid rammuleem pirukaga. Põhilised söögid lõunalaual olid ikka sült, heeringas, ahjupraad, juurde keedeti kartulit, peeti ja kapsast. Varasemates pulmades järelrooga ehk magustoitu polnudki, kuid sajandivahetusel said tuntuks mitmed magustoidud, näiteks jõhvikakissell, riisipuder kisselliga, õunasupp ploomidaga, 20.sajandi teisel aastakümnel ka kompott
annaabi.ee 
